Kopli-Juhani talupäevik

Oli kunagi üks tubli mees, kes ehitas Saue külasse oma perele toreda talu ning elas head, töökat elu, kuni sõda tema ja ta lähedaste tuleviku segi paiskas. Mees oli minu vanaisa, keda tunnen ainult piltide, juttude ja oma unenägude järgi.
Vanaisa rõõmustaks, kui teaks, et peale igasugu keerulisi aegu on tema talus jälle elu. Et tema pojapoeg, keda räägitakse tema sarnane olevat, on majale uue hinguse sisse puhunud ning oma perele koduks teinud. Et lehmi ja sigu enam pole, aga on lambad ja koerad. Et nagu kunagi jooksid ringi väike tüdruk ja natuke pisem poiss - nii on ka nüüd. Et siis oldi külaelu keskmes ja ka praegu ei piirduta ainult oma asja ajamisega.
Kopli-Juhani talu tegemistest saab lugeda talu praeguse perenaise päevikust.

Gruusiast

Mõned aastad tagasi käisin Tbilisis tööreisil - nüüd olen päevakajaliste sündmustega seoses sobranud oma muljetes ja fotoalbumigi lahti võtnud. Seebikarbiga pimedal ajal häid pilte välja ei tulnud, aga mälestused on ikkagi värvikad.
Alustades öisest saabumisest lennuväljale, kus peale viisaväntsutusi nägin ooteruumis suurt hulka grusiinidest taksojuhte, kes kõik mind algul käratsedes oma auto peale suruda tahtsid... Õnneks oli mulle vastu tuldud.
Liiklus oli paras hullumaja, esimesed päevad sõitsin põhiliselt käed näo ees. Muidugi tahtis minu võõrustaja näidata, kui vinge auto ja juhiga tegu on, aga mina ei suutnud üldse tänuväärne olla, vaid kippusin kiljuma (v-b valasingi õli tulle...). Pärast juba leppisin olukorraga. Täielik anarhia ja kaos liikluses oli tõesti elamus, rääkimata autode vahel kõndivatest kerjavatest inimestest ning teele sattunud hiigelseast (viimast nägime küll külavaheteel, mitte linnas).
Töökultuur oli ka, üllatus-üllatus :), huvitav. Sai kokku lepitud, et programmiga hakkama saamiseks alustame hommikuti 9-st ja lõpetame 5-st kõige varem. Umbes nii. Tegelikkus hakkas välja nägema selliselt, et peale üheksat tuldi mulle järgi. Seejärel jõime kohvi ja arutasime. Kümnest jõudsime kontorisse (elasin kontorist eemal). Lõunapaus oli tunnike, kontoris käidi süüa tegemas ja ega alla tunni polekski suutnud kogu seda superhead toitu sisse vohmida. Nelja paiku aga tuli juba tööasjad kokku pakkida, et muu maailmaga tutvuda. Tegelikult jõudsime enam-vähem kõik tehtud, kuigi esimesed päevad olin veendunud, et kõrben täiega... Harjusin isegi selle tohutu suitsupilvega, mis meid kontoris koguaeg ümbritses, sest kõik suitsetasid ning aknaid ei avatud.
Toidust võiks pajatada, parem veel, tahaks jälle niimoodi süüa! Paljude käidud riikide hulgas on gruusia köök minu meelest üks paremaid. Arvatavasti tahtsid nad mind lõhki sööta (ja joota), aga mul oli kama kaks, sest toit oli niivõrd maitsev. Polnud vahet, kas sõime restoranis või tegi süüa külalistemajas toimetav tüdruk. Hatsapuri muidugi ja kõik see liha ning vinged salatid. Punast veini joodi külmalt, seda toodi suurte kannudega lauda (ok, hispaania veinidega võrrelda ei saa, aga käis küll). Lauakombed ja toosti ütlemise tavad - kõik see oli väga põnev.
Külalislahkus oli ka südantsoendav! Alguses jällegi ei suutnud harjuda lõputu kiidulauluga, aga kes siis ei tahaks kuulda, kuidas vot Ebe Eestist on kõige ilusam, targem ja parem inimene ilma peal... Kingitused ja kallistused, aga mis tähtis, minu võõrustajate tahe ja soov oma kodu ja linna näidata, viitsimine mu õhtuid sisutada. Kahju, et oli talv ja päevad möödusid tööl, aga võimaluse natuke näha ikkagi sain ning igatahes sain palju rääkida ning kuulata. Vene keelt harjutasin ka, sest ainult inglise keelega alati läbi ei saanud.
Jäin oma reisiga väga rahule ja mõtlen õudusega, kuidas seal praegu purustatakse ja inimeste elu lõhutakse - no tulge ometi mõistusele!!!
Järgmise Gruusia reisini, ma loodan.

Meie Nagi

Meil on kodus väike nagi. Alati ta ennast ei näita, aga siiski päris tihti, sinna otsa küll midagi riputada ei taha, aga on lihtsalt vahva vaadata!

Onklid

Tommil on neli onu. Ei ole nad muidugi mingid onklid, on hoopis üsna noored ja vägagi tegusad ning nägusad.
Ema poolt on Tommil onu Ülar. Temal on abikaasa Triinu, lapsed Johanna ja Artur, kaks hiigelsuurt koera ja umbes 10 lammast. Ülarid elavad linna lähedal maal ja Ülar teeb põhiliselt maa-asju. Tema juures saab niita ja puid lõhkuda, aga ka ketast heita ja batuudil hüpata. Johanna ja Arturiga saab hakata varsti puu otsa onni ehitama ning metsa uurima minna nagu nende vanemad sealsamas kunagi tegid.
Isa poolt on Tommi eriti rikas, sest isal on 3 venda. Kõigepealt on onu Tiit. Tema ajab spordiasju ning tema peres kasvab kaks kanget spordipoissi.
Onu Tõnu on abielus Jaanikaga ning neil on kaks kena tirtsu - Cether ja Marii. 11-aastane Cether on juba praegu tubli lapsehoidja ning üheaastasest Mariist saab tulevikus kindlasti Tommile mõnus mängukaaslane. Onu Tõnu aga oskab maja ehitada, katust parandada ja kõike muid asju ning peale selle on ta ka vinge sportlane. Ega siis igaüks Vasaloppetil ei sõida!
Onu Tarmo on kõige noorem ja kõige pikem - Tommi vaatab teda nagu ilmaimet. Tarmol veel lapsi ei ole, aga temal on Marje, paat ja mootorratas. Tema teab kalapüügist kõike ja veedab vabad hetked kas õngega või sporti tehes.
Mõelda, et Tommil on koos issiga eeskujuks viis tublit meest ja kui ta ükskord suureks kasvab, siis on tänu nende olemasolule saanud tillukesest põnnist üks traksis ja tore inimene!

Pilte suvest e. kümnes ja üheteistkümnes elukuu

Homme saab Tommi 11-kuuseks! Vahepealne aeg on lennates läinud - suvesebimised pole andnud mahti ülestähendusi teha, aga Tommi on mõne kuuga tublisti kasvanud (76 cm) ja arenenud. Tipa-tapa veel ei tee, aga toe najal küll ja viimasel ajal seisab ilusti ilma toeta natuke püstigi. Ka turnimine muutub aina hoogsamaks, ühel kenal päeval leidsime Tommi näiteks riiulist!
Esimeseks pärissõnaks võib ametlikult lugeda AUTO! Auto on üldse Tommi lemmik sõna, enamus asju ümberringi on autod. Puud, lilli ja tantsimist teab ka, kuigi ta neid sõnu veel ise öelda ei oska.
Ja 18. juunil lõikus Tommi esimene hammas! Ööd olid juba ammu natuke rahutumad ning siis lõpuks ta tuli! Mõne aja pärast ilmus kõrvale ka teine ja nüüd naeratab Tommi kahe pisikese hamba naeratust!
Tommi avastab ja uurib - nii uudishimulik ja terane. Praegu mängime igasugu peituse- ja kuku-kuku-mänge, eriti meeldib talle telekapulti teki alla peita ja üles otsida. Magamaminemise ja -jäämise rituaalidesse kuulub ka voodiotsa küljes kõikumine ning lugemislampide tirimine (Tommi, ai-ai, ei tohi, see on pähh, PÄÄHHHHH). Kui ütlen päh, siis Tommi rõõmustab väga ja ütleb kavalalt nähhh!
6. juunil tähistasid Tommi ja venna Roland oma sünnipäevi koos - Tommi sai 9-kuuseks ja Roland 14. Tommi käis sel puhul esimest korda teatris. Nukuteatris mängis Norra trupp s.t 3 roosasse neooni riietatud naist, kes keerlesid ringi roheliste vahtkummist torudega... Tommi vaatas rohkem teisi lapsi ja tiris emme prille peast. Õhtul oli koogisöömine ja vanaisa-vanaema kinkisid lapselapsele kiige, mis nüüd rõdul ripub ja rõõmu valmistab.
Juulis aga tähistas Tommi kümnekuuseks saamist koos onutütar Johannaga, kes sel päeval oma teist sünnipäeva pidas.
Esimene jaanituli sai peetud ja Eestimaal ringi sõidetud, mere ääres käidud, folgil, SOS Lasteküla sünnipäeval ja mitmetel-mitmetel igasugu kogunemistel. Suvi ju!

Kes kus?!

Kes millest kirjutab. Mõned lastest, mõned laiast maailmast - paar endist töökaaslast näiteks tegelevad vägevate asjadega kaugel-kaugel. Aire Kaplinnas LAV-is ja Kersti Kambodzas. Panin lingid siia oma kodusesse blogimaailma ka - elan kaasa!