Pühadetervitus!

Sa südames nüüd pane kõik küünlad põlema
ja ära pimedusel seal aset anna sa.

Mõnusaid pühi teile kõigile!

Tommi areneb Vol 2

Aasta ja kolme kuu vanune Tommi on asjalik põnn. Isegi imestan, kui pikaks ta on sirgunud ja kuidas üha enam asjadest aru saab. Mõnda juttu mõistab küll, aga teeb näo, et ei kuule-ei näe ("ära seda nuppu vajuta, "tule teleka juurest kaugemale", "ei tohi katsuda, võtta, teha" jne.).
Ta on hirmus rahul, et saab kikivarvukil tubades tulesid põlema panna (ära kustutada ei ulata) ja oskab telekapulti muljudes teleka käima panna.
Tommi pudikeelt väga ei räägi, pigem ütleb pärissõnu ja teeb häält, kui tahab midagi seletada. Pärissõnad on aitäh, emme, (v)enna, (k)ala, lill (iil), papu (päpu), mõmmi, tuttu, tatt (kahe viimase sõna tähendus pole päris selge), onu, aua, auh, auto muidugi, buss (puhhh) ja puu. Mõnikord kombineerib Tommi mitu sõna kokku, näiteks "emme auto".
Pikka aega oli Tommi meelistegevuseks fotode, sünnipäevakaartide ja Dominikaanist kingiks saadud savist auto vaatamine. Need olid riiuli peal ja sealsed asjad on ikka põnevamad, kui need mängud, mis põrandal laiali. Nüüdseks saab ta ise diivanile ja riiuli juurde ning kaartid ja fotod on igas mõttes ära vaadatud. Praegu on järg fotoalbumi käes.
Raamatuid loeb ta endiselt palju, mõnedel on lausa kaaned küljest ja lehed seest - ikka suurest vaatamisest. Tommi mängib meelsasti ka autode ja klotsidega ning on hakanud pehmete loomadega tegelema, kuigi ühtegi lemmikut tal ei ole.
Kõik mittemänguasjad on loomulikult eriti ägedad, ei ole Tommigi selles suhtes erandlik laps. Vennade tubadest saab teinekord huvitavaid asju kätte, mis tihti kähku ära võetakse, aga õnneks emme annab vahest köögiasju mängimiseks - pajalapid, kausid, vispel ja muu kraam. Samuti on Tommi kõpsti kohal, kui kuuleb nõude kolinat, sest talle meeldib nõudepesumasinast asju välja võtta ja põrandale panna. Emme alati väga ei taha Tommit appi, sest mustade nõude põrandale ladumine ja sahtlisse panemine pole päris hea mõte...aga siis lükkame koos masina kinni ja kiidame, et Tommi on pai.
Telekanupud, puldid, videomakk ja cd-mängija - needki on kuum kaup! Enamus cd plaate viskavad, sest Tommi avastas, kuidas plaate mängijast välja saab ning nüüd tulevad iga plaadi pealt ainult mõned esimesed lood.
Väga tähtsad inimesed on Tommi elus "nennad" ehk vennad. Lust vaadata, kuidas ta nendega mürades kilkab ja naerab! Tommi on väga uhke näoga, kui saab Rolandi kukil ringi käia või voodi peal hüpata. Igal hommikul ärgates küsib ta kohe oma nennade järele, aga tavaliselt peab lõunani ootama, kuni nad koolist tulevad.
Varem oli Tommi leplikum, nüüd aga laps juba teab, mis meeldib ja mis mitte - viimasel ajal ei sobi talle riidessepanek ja mähkmevahetamine enam ning arstitädiga ei saanud ka väga hästi kaubale. Nimelt oli Tommi mitu nädalat haige ning pidi mitu korda arsti juures käima.
Muidu on Tommi endiselt rahumeelne ja rõõmus - tilluke tubli poiss!

Ebe esimene borš

Kunagi lubasin endale, et süüa tegema ma eluski ei hakka. Sellist naiivsust ja võitlusvaimu minus praeguseks enam ei leidu, kuigi igapäevane toiduvalmistamine on endiselt natuke valulik.
Kallis ristiema, kange saare naine, ütleb alati, et kes mind niimoodi ära võtab... Temasarnast kalatoitude meistrit minust tõesti kunagi ei saa, aga vähemalt võin talle nüüd teatada, et keetsin kokku oma esimese borsi!
Viimasel ajal on mind supivaimustus tabanud. Lihtsalt pidin endale tunnistama, et mitu korda päevas viiele inimesele süüa teha käib mulle isegi kodusena üle jõu. Parem teha mitmeks päevaks potitäis suppi, nagu targemad teha teavad. Katsetasin frikadellisupiga (see lõppes samal päeval otsa), siis seljankaga (küll sellises lihtsamas vormis) ja nüüd tegin Maikese retsepti järgi borsi, sest Mai on igati usaldusväärne toitude kohapealt. Tegingi ära ja endale maitses ülihea! Ehk ikka keegi tahab mind ära võtta...
Ei teagi, kas just supitegemise tõttu, aga päkapikk on juba mitu päeva mu sussi sisse kommi toonud! Kui ta nüüd seda tänast suppi peaks saama, siis loodaksin lausa suurt tahvlit sokolaadi...
Ühte asja avastasin veel - liitrisest potist jääb mitmeks päevaks väheks. Nii et natuke naiivsust on minus siiski veel säilinud.

Maikuine meie

Sellised me oleme kõik viiekesi koos ja selliseks pildistada oskas meid Harriet. Perepilte on meist millegipärast vähe, ikka on keegi puudu (või üle). Aga siin see ongi see ongi see ongi see!

Targu terveks

Kui leidub veel kedagi, kes Nele blogi ei loe, siis nüüd oleks õige aeg seda viga parandada. Eriti kui nohu ja köhaga kimpus. Sest Nele teab asju (nurga alt), mida paljud ei tea ja oskab neist asjust ka suurepäraselt kirjutada.
Mida teha kui lapsel nohu kallal - mulle praegu nii tarvilik teema. Võib ju mõelda, et mis see nohu siis ära ei ole, aga tillukeste laste puhul on väike nohu ka suur jama. Ei taha apteegikaupa (ega sealt suurt midagi ei anta 1a.2kuusele)!
Ja sinna tervisekooli olen ka ammu registreeritud. Tulge ka!

Mida mina soovin...

Mina soovin, et Tommi saaks terveks ja juba nädala kestnud nohu läheks üle. Et saaks teda õue viia lund ja lumememme vaatama, et saaks külla minna või jõuluturule. Välja.
Soovin, et torm ja tuisk saaksid otsa. Et saaks majauksest ilma kaevamata välja, et saaks garaaziukse lahti ja pärast kinni. Et auto ei jääks tänavale lumme kinni just sel hetkel, kui kedagi kodus pole, kes aitaks.
Et vesi poleks ära täpselt siis, kui Tommi kakab - ja palju. Või kui kõik potid on pesemata ja seega pole milleski süüa teha.
Tahaks, et prügiauto tuleks...
Terve laps, normaalne ilm ja vesi kraanis - sellised väikesed argised soovid on mul. Ehk täituvad...

Meie muusikamaailm

Tõenäoliselt oleme üks paras telekavaatajate punt. Pereisa Toomas jälgib põhiliselt spordikanaleid (kui saaks :), minul tuleb koduperenaisena kohustuslikult ära näha mõned õhtused seebid, igasugu tantsivad ning laulvad tähed ja poisid armastavad action filme, põgenemist ja muud kräud. Tommi suur telekahuviline ei ole, talle meeldivad endiselt reklaamid, nende särtsaka muusika ja kiiresti vahelduvate piltide ning värvidega. Vahest jääb ta mõnda multikat vaatama, aga mitte kauaks. Kui tuleb näiteks Laulukarusell, siis see köidab Tommi tähelepanu samuti. Telekas on teinekord nagu õhtuse olemise taust, keegi otseselt midagi ei vaata, aga kinni ka ei pane. Kui ise ei vaata, on teleka mõtetu müra vahel häiriv, eriti juhul, kui käib tulistamine, tagaajamine ja kisa...aga tuleb teiste vaatajatega arvestada.
Varem panin taustaks alati muusika mängima, nüüd armastan rohkem vaikust. Päevasel ajal Tommiga kahekesi olles hoian viisori kinni, aga plaate kuulame Tommiga peaaegu iga päev. Teinekord minu, siis jälle Tommi tahtel. Hommikuti läheb Tommi vahest ise plaadimängija juurde ja hüpleb seal niikaua, kuni ma aru saan, et nüüd tuleb lastelaulud kõlama panna. Vana hea Entel-tentel on muidugi suur lemmik! Alguses kuulasin isegi huvi ja äratundmisrõõmuga, praegu hakkavad sõnad jälle pähe jääma. Muidugi on tentelite suur pluss peale vahvate laste ka pillid ja instrumentaalosad - pole mingit süntekat, vaid ikka tasemel bänd!
Lastelauludega plaate meil on mõned veel. Tingel-tangel on täitsa tore plaat, seal kuuleb ka poiste hääli rohkem, aga kõik lapsed pole väga viisipidajad. Listra laulustuudio lapsed aga on seevastu väga musikaalsed ning nende plaat on igati korralik. Mõned laulusõnad on natuke tobedad, näiteks laulab üks väiksemat sorti tüdruk, et "poisid-poisid, vaadake te ette, tüdrukuid on sirgumas blonde ja brünette, kõik on nagu nukukesed ilusad ja head, sina aga ühel päeval kaotada võid pea"...või ei ole imelik?
Sõnadest rääkides, Tommi sai sünnipäevaks ka Kuldse Trio "Laule ja muinasjutte kogu perele". Esimene laul perele algas kohe viina ja õlle joomisest, vist küll mingi printsessi pulmas, aga ma ei tea, võibolla on minus asi, sest Tommi sõnadest veel aru ei saa, aga ma panin igatahes kinni. Tundus rohkem saunaõhtule sobilik olevat.
Ka suured inimesed teevad lastele mõnusat muusikat. Meie kuulame tihti näiteks minu meelest täiesti suurepärast Hedvig Hansoni plaati Emalaulud. Kustas Kikerpuu imeilus Hällilaul, lahedad rahvalaulud ja üldse väga heade seadetega ning südamega lauldud.
Tanel Padarit kuulame ja Anu Tauli ning üht-teist veel. Võtan hoogu, et oma suur plaadikast kapist välja tirida ning poest uusi lastelaule osta.
Nüüd kui ilmad külmad, nina nohune ning välja tihti ei saa, on muusikast palju abi. Tommi mängib toredasti omaette ja kuulab, vahel seisab maki kõrval ja uurib, kust see heli tuleb. Kahjuks kadus ära pult ja seetõttu ei saa näiteks vaiksemaks-valjemaks keerata ega edasi kerida. Entel-tentel hakkab näiteks saunalaulu kohapeal hüppama ja sealt edasi kuulata ei saa...
Aga mida teie kuulate-vaatate?

Gurmeeline :) nädalavahetus

Toit on elus olulise tähtsusega - teadagi. Mida vanemaks, seda rohkem rõõmustad, kui midagi eriti suurepärast hamba alla satub. Pere ja sõprade olemasolu on niisamuti tore, vanusest hoolimata, alati. Panna need asjad kokku (ei, mitte et kedagi pannile panema hakkaks) ja tulemuseks saabki ääretult lustaka ürituse. Möödunud nädalavahetusse mahtus neid mitu.
Reede õhtul kogunesid Salu uulitsasse tüdrukud e. sõbrannad. Tommi oli ainus mees :) kaheksa naisterahva (tilluke Simona sealhulgas) keskel ja pidas ennast viisakalt üleval, lastes naistel naistejuttu ajada kuni üsna hilise tunnini. Sai pitsat, kooki ja kalamarja, kokakunsti suursaavutused jäid küll paraku kesiseks, aga seeeest seltskond oli hea. Tüdrukutega on alati huvitav ja lõbus - sellised haritud, mitmekülgsed ja ärksad on nad kõik.
Laupäeval tulid Viljandist vanavanemad ja gurmee nädalavahetus hakkas ilmet võtma, sest vanaisa oli põdrajahil käinud ning tulemusena ilmus meie kappi maksastrooganov ja pasteet, millele vastast ei leidu. Aga kuna vanavanemad jäid lastelastega koju, siis vanemad tõmbasid kammiga läbi juuste ja läksid Toiduakadeemiasse sõber Ennu õnnitlema. Enn oli sünnipäevaürituseks kutsunud oma inimesed Toiduakadeemiasse süüa valmistama, seda Vertigo koka käe all. Olgu öeldud, et kokkamisele lisaks joodi ohtralt veini ning algusest peale oli tuju hea. Nässu midagi ei läinud ning valmistatud neljakäiguline õhtusöök pisteti lõpuks kibekähku pintslisse. Eelroog tehti toorest tuunikalast, supp (imemaitsev!) tomatist ja kitsejuustuga, praad likööriga hautatud kapsast, pardilihast ning magustoit mascarpone-vahukoore-küpsiste-kirsside-kohvi segu. Lihtsalt superhästi tuli välja ja samas saime mitu head toituvalmistamise nõksu teada! Milline lahe üritus!
Akadeemiast suundusime külla Urmasele ja Annelile, kes pakkusid Urmase sünnipäeva puhul sushit ning kirsi-sokolaaditorti, mis maitses tõeliselt hästi. Anneli võiks ka vabalt kokkamist ja küpsetamist õpetada, temal on selle peale annet ning kogemus olemas.
Pühapäeval aga läksime Meritoni hotelli isadepäeva buffeele. Oma perele lisaks võtsime kaasa ka vanaisad-vanaemad. Lauad olid lookas, saksofon mängis ja poisid meisterdasid isale-vanaisadele kaarte. Ainult Tommi oli paraku üsna unine ning meie pidulikust lõunast mitte eriti vaimustuses. Siiski saime lühtri all head-paremat maitsta ning isade terviseks toostida.
Nüüd võib mõned päevad vee ning leiva peal olla...aga !, ei, põder ootab meid kapis ja seega saame hõrgutiste peal edasi elada! Varsti sobib meilegi tera, mis ühest blogist leidsin:
I have the simplest taste. I am only satisfied with the best.
/Oscar Wilde/

Tommi käis kontserdil

Kui tulevikus peaks selguma, et Tommil muusikaline kuulmine puudub, siis oleks see küll pisike imelik looduse vingerpuss - on ju ta ometi vanavanemate poolt ütlemata musikaalsesse perre sündinud. Üks vanaemadest on nimelt elukutselt muusika-, teine rahvatantsuõpetaja ning üks vanaisadest lausa laulupedagoog ja laulja (ehk leiaks teisegi vanaisa jahimehe- või rallisõitjaharrastustest miskit musikaalset). Eks aeg näitab! Praegu meeldivad Tommile helid ja rütmid hästi, vahel hakkab kannatamatult enne makinupu vajutamist juba puusa nõksutama (kes teab, äkki on meil kodus tulevane tantsutäht :). Niisiis eelmisel neljapäeval, kui vanaisa esines Estonia Talveaias, oligi aeg küps laps kontserdile viia. Kavas olid eesti, vene ja itaalia armastuslaulud. Talveaed on lastesõbralik paik, sest tavapäraste kitsaste tooliridade asemel on lauad nagu kohvikus ning ümberringi palju rohelisi taimi. Istusime kõige taha, et mitte teisi kuulajaid segada. Tommi muidugi istuda väga ei tahtnud ja tatsas ringi, suhtles kõrvallaua soomlastega, katsus puid ja põõsaid ning vaatas kavalehti. Alguses ehmatas plaksutamine teda natuke, kuid siis harjus sellega ära. Kõva häält ta tegema ei kippunud ning oli igati viks ja tubli tilluke kontserdikülastaja. Pärast sai vanaisale lavale lilli viia ning skulptuure vaadata.

Tigus trallamas

Laupäeva õhtul veetsime peaaegu esimest korda - s.t peale Tommi sündimist - aega ilma lasteta. Peaaegu esimest, sest mõned tunnid olime omaette ära ka suvel, Viljandis, onu juubelil. Ja sõbrannadega suvelõpul paar tundi Vapianos oli samuti esimesi iseolemise kogemusi (Mai, Elina ja Kersti, olete super!). Aga seekord sai ka eriline, sest vajadus mõnes mõnusas kohas veiniklaasi ja hea söögi kõrval sõpradega lobajuttu ajada pressis peale. Kui kuulsime, et vanaema tahab Viljandist nädalavahetuseks lapselapsi vaatama tulla, siis tuletas natuke-ära-olemise-vajadus end võimalusest kuuldes kohe meelde...
Saime Tigukohvikusse kohad ja seltsiks Marje, Tarmo, Anu ja Rauli. Tahtmine seda paika näha oli juba enne Tommi olemasolu, aga küll ei olnud kohti või polnud lahti ning siis ei saanud veini maitseda (veinikoht ju). Ei saanud väga nüüdki, aga sel polnudki enam erilist tähtsust. Tähtis oli seltskond, õhkkond ja tellitud hõrgutised, meripoisurist ja karpidest alates, koogiga lõpetades - kõik maitses. Seltskonna poolest oli meie väike kooslus üsna tagasihoidlik muude pool-prominentsete seas, aga kindlalt mitte vähem huvitav või lõbus!
Paari tunni möödudes helistasin koju, helistamisele mõtlesin ammu enne seda ja kolme tunni pärast tahtsin juba kodus olla... Selleks ajaks oli söödud-joodud ning me läksimegi laiali. Aitäh vanaemale, aitäh sõber-sugulastele, kes meiega välja tulid!

A-uuto, see kõige-kõige

Tommist saab tulevikus kindla peale keegi, kes autodega tegeleb. Kas rallisõitja või mehaanik või äkki hoopis insener? Auto oli vaat et esimeseks sõnaks ja siiani kõige tähtsamaks. Sõnu ütleb Tommi muidki - emme ja papu ja tita ja tuttu ja (v)enna ja mõmmi - aga auto on vahest uneski meeles ja kohe peale ärkamist keelel. Tommi oskab autodega vahvasti mängida ka, lükkab neid mööda põrandat ja aknalauda ja peeglilauda. Mõnikord ühte, siis kahte. Hoolega ja keskendunult. Imetore vaatepilt tillukest põnnist, kes nii mõnusalt mängida mõistab!
Ei, ega autod tüütavad ära ka. Siis vaatab Tommi raamatuid või pilte, mängib süntekat, mis suurest muusikategemisest natuke katki on, mürab vendadega või joriseb, et keegi tegeleks. Muusika meeldib samuti, siis Tommi tantsib (kõigub) ja nõksutab peaga.
Õues käib Tommi ka autosid patsutamas. Õues saab veel lilli ja põõsaid vaadata.
Aga teinekord on igav, siis käime külas teiste laste mänguasju uurimas.
Hea, et vennade mänguasjakast endas nii mitmeid autosid peitis! Või ehk saigi autohuvi selle kasti avamisega alguse?

Loomaaias!

Päev peale Tommi sünnipäeva käisime üle pika aja loomaaias, Tommi aga esimest korda. Ilm oli vihmane, aga see ei seganud. Vihmavarjud kaasas ja Tommi kile all. Tommi uudistas huviga kitsi ja kaameleid, aga siis jäi vankris tunnikeseks tuttu. Magas maha uuema loomaaia osa igasugu kitsedega ning elevandid ja ärkas ahvipuuri juures jälle üles. Tillukesed ahvid kargasid puuris ja Tommi naeris laginal! Lõvid ja tiigrid ennast nii viletsa ilmaga näidata ei tahtnud - täitsa arusaadav - nii et nende juurde peame teinekord tagasi minema. Tore, et vanavanemad ning Tarmo ja Marje ka kaasa tulid.

Tommi esimene sünnipäev!

Kuuendal septembril sai tilluke Tommi aastaseks. Tommi emmele oli see supertähtis päev, nagu ka päev täpselt aasta tagasi. Siis, kui keset päikeselist sügispäeva järsku tundis, et Tommi tahab ilmale tulla, siis, kui valutas ja ootas ning siis, kui pisipoja lõpuks oma sülle sai. Oli õnnest ja ärevusest nii oimetu, et isegi pisarad ei tulnud välja. Terve aasta sinnajärgi oli tähtis ja teistsugune - harjumatu, üllatav, rõõmus ning vahel raske, et õnngi läks meelest.
Esimene sünnipäev tundus kauge tulevik ja nüüdseks on see peetud - isegi mitu korda :)
Õigel päeval tulid külla sugulased. Neid sai terve maja täis ja rõdule jätkus ka. Rõdul olid õigemini grillmeistrid ning nende abilised. Toas lapsed ning nende järele vaatajad. Elutoa hitiks sai Marteni kingitud ronimistoru, kus igas suuruses ja eas inimesi pidevalt sees oli. Peolaua hitt oli Viljandi vanaema ja vanaisa omavalmistatud tort. Vanaema küpsetas ja vanaisa kaunistas (mitu tundi!). Selle retsepti järgi valmistatud tordi on kõik nende lapselapsed sünnipäevaks saanud. Tommi oma oli küll tõeline meistriteos! Peale sai õhtu lõpuks üks küünal pandud, mille Tommi issi abiga ära puhus.
Kingitusi oli mustmiljon, üks ägedam kui teine. Kõige rohkem aga meeldivad Tommile õnnitluskaartid, mida me siiani iga päev tundide kaupa vaatame. Kaartide peal on autod ja titad ning need on niiiiiiiiiii huvitavad (praeguseks üsna ära loetud...).
Peost lugeda ja pilte vaadata saab ka Anu, Triinu kui Krissu lehekülgedelt.
Teine, pisem pidu toimus mõned päevad hiljem. Siis tulid Tommile külla tema väikesed sõbrad Aksel, Samuel ja Simona ning suuremad sõbrad Nele, Ludvig, Hele, Mai ja Elina. Poisid said üksteist uudistada, mängida, väike Simona neid vaadata (teistega mängimiseks on ta veel liiga tillu) ning suured juttu ajada. Sellest õhtust jääb Tommile mälestuseks uhke mänguasjakast, pusle ja raamat.
Ongi aasta möödas, tähistatud ja teine alanud - sama vahva ja tähtis kui eelmine! Sündides 51cm pikk ja 3560g kaalunud Tommi on aasta hiljem 77,5cm ja 10kg820g.
Kasva ja ole õnnelik, väike poja, nagu meie koos sinuga!

Palun mulle üks sissepakitud Tommi!

Jah, palun! Sest sügis on ju käes.

Tommi, Bonzo ja Töun

Mõtlesite, et Bonzo ja Tõun värbasid uue bändimehe, eks?! Ei, nii lihtsalt see asi ei käi... Oli hoopis leivapäev Vabaõhumuuseumis, kus me Tommi, Marteni ja sõber Anneliga käisime. Ostsime laadalt head-paremat, Marten meisterdas õlest nuku ning siis sättisime end kõrtsituppa karaskit sööma, köömneteed jooma ja kontserti kuulama. Tommi askeldas ringi ja pakkus õlenukku publikule ning esinejatele ka ja tahtis Tõuni peaaegu et püksisäärest tirida. Kui juba mikri tirimiseks läks, siis pidime ära tulema. Kahju, et ilm oli vilets, aga mõnus pühapäevane ajaviide oli see igal juhul.

Kaheteistkümnes elukuu - kreisi august

Kreisi e. kiire. Kui Tommi kunagi oma esimesest augustikuust kuuleb, siis imestab, kuidas teda ühelt sünnipäevalt teisele tiriti, juubelilt pulma ja vastupidi, siis veel suguvõsa kokkutulekule ning nii terve kuu aega jutti. Aga mis teha, kui meie inimesed meid näha tahavad, sest meie ootame nendega kokkusaamist ka ja tahame sündmustest osa saada.
Mõnedest huvitavamatest käimistest võiks ära märkida Võrtsjärve-äärse peo, kus sai tünnisauna nautida, järve peal kalega sõita (selline pirakas spetsiaalne võrtsu pujekas) ja suitsukala süüa.
Palmse mõisas käisime jalutamas koos väikese Miia ja tema vanematega. Vaatasime vanade sõidukite näitust, sõber Kaari fotonäitust ja muidugi mõisahooneid seest ning väljast. Väga vahva õhtupoolik oli!
Viljandisse sai reisitud kohe mitu nädalavahetust järjest - vanaema juubel, sugulase pulmad ning Otepää retk mitme perega suverullile ning pärast Jõgevestele Ratasepade suvemajja kalale ja külla.
Augusti lõpupoole parvetasime Muhumaale - seal kestis Kärdikese sünnipäeva tants ja trall lausa hommikuni. Tommi pidu lõpes varakult, aga seeeest nägi ta järgmisel päeval esimest korda jaanalinde ning poni.
Tore oli ka Tommi vanavanaema järglaste kokkutulek, kus Tommi kohtus esimest korda oma vanaonu poja ja tütre ning nende peredega. Lapsi oli kokku päris suur hulk, väiksemaid ja suuremaid.
Kõikide nende suviste sündmuste keskel on Tommi ise tublisti kasvanud ja arenenud. Veel kaks hammast on väljas, nüüd pole ainult alumine nagi paista, vaid ka ülemised pisikesed "labidad".
Ja Tommi kõnnib! Tasapisi muudkui harjutas ja nüüd tatsab hoolega.
Mõned sõnad ütleb ka - no muidugi ikka AUTO ning kõik võimalikud variandid sellest, aga siis veel näiteks aitähh ja anna. Tundub vahest, et ütleb emme, aga pole päris kindel, mis see tähendab...
Tommile meeldib raamatuid vaadata, telekas teda ei huvita (v.a mõned värvilised ja muusikaga reklaamid). Autodega mängib ta hea meelega ning õues jalutada ja ümbrust vaadata meeldib samuti. Lastelaule kuulab hoolega ja tantsib alati kaasa, kui rütmilist muusikat kuuleb. Viimase aja lemmiktegevus on piltide vaatamine, Tommi võiks vist tundide kaupa riiulil olevaid fotosid vaadata. Näitab näpuga ühele ja teisele ning räägib omas keeles kaasa.
Meil on vahva väike põnn, kes saab homme aastaseks!

Tipa-tapa Tommi astub

Tommi tatsab juba mõnda aega ja iga päev aina rohkem. Mõni nädal tagasi hakkas üha kindlamalt seisma, siis tegi paar sammu nagu kogemata, edasi juba mõned rohkem, aga kui miskit käeulatuses polnud, potsatas ikka pepu peale ja läks käpuli edasi. Siis hakkas ära unustama, et seisab, eriti kui midagi käes oli. Vennad muudkui treenisid teda tublisti.
Viimased päevad astub Tommi aga täitsa hoogsalt, kuigi tasakaal kaob veel ära ja käpuli saab kiiremini edasi. Ootasime koguaeg esimesi samme, aga nüüd ei teagi täpselt, millal ja millised need olid... Mul on jälle kurb ja rõõmus meel korraga - meie tilluke beebi...nii vahvalt kõnnib...

Kõik-kõik on uus septembrikuus...

Just nagu sai alles suveriided ja päikesekreem välja otsitud, kui äkki juba sügis käes nagu nalja! Titadel, kodustel emadel ja tööl käivatel isadel pole suurt vahet, aga koolilastel algab uus elu. Nii tuli ka Rolandil ja Martenil suvistest parkourijatest koolijütsideks ümber kehastuda (parkour, muideks, on selline vinge liikumiskunst, kus peab igasugu võimalikes ja võimatutes kohtades hüplema ja karglema, mööda seinu ja katuseid turnima ning tegema monkey`t ning muud. Sellest ka pidevad sinikad, muhud, vigastused ja venitused. Kunst tuleb hiljem :).
Käisimegi täna kõik koos poisse aktusele saatmas ja koolimaja uudistamas. Pole ammu koolieluga kokkupuuteid olnud, aga päris huvitav on see tänapäevane kool. Koridoris ekraanid, mis näitavad kuhu ja millal minna, igal oma garderoobikapp, koolil oma kodukas ja rääkimata e-koolist, mis vanematele küll abiks on. Tehnilisest küljest palju uut, aga eks näe, kas muu on samaks jäänud - vahetusjalanõude jama, söök ei maitse, vahetund on liiga lühike, õppida liiga palju, õpetajad teadagi millised, kiusamine jne. Teisest küljest jälle uued sõbrad ja tegemised.
Parkour on aga endiselt IN, ega siis koolipäev lõpmatuseni kesta!

Kopli-Juhani talupäevik

Oli kunagi üks tubli mees, kes ehitas Saue külasse oma perele toreda talu ning elas head, töökat elu, kuni sõda tema ja ta lähedaste tuleviku segi paiskas. Mees oli minu vanaisa, keda tunnen ainult piltide, juttude ja oma unenägude järgi.
Vanaisa rõõmustaks, kui teaks, et peale igasugu keerulisi aegu on tema talus jälle elu. Et tema pojapoeg, keda räägitakse tema sarnane olevat, on majale uue hinguse sisse puhunud ning oma perele koduks teinud. Et lehmi ja sigu enam pole, aga on lambad ja koerad. Et nagu kunagi jooksid ringi väike tüdruk ja natuke pisem poiss - nii on ka nüüd. Et siis oldi külaelu keskmes ja ka praegu ei piirduta ainult oma asja ajamisega.
Kopli-Juhani talu tegemistest saab lugeda talu praeguse perenaise päevikust.

Gruusiast

Mõned aastad tagasi käisin Tbilisis tööreisil - nüüd olen päevakajaliste sündmustega seoses sobranud oma muljetes ja fotoalbumigi lahti võtnud. Seebikarbiga pimedal ajal häid pilte välja ei tulnud, aga mälestused on ikkagi värvikad.
Alustades öisest saabumisest lennuväljale, kus peale viisaväntsutusi nägin ooteruumis suurt hulka grusiinidest taksojuhte, kes kõik mind algul käratsedes oma auto peale suruda tahtsid... Õnneks oli mulle vastu tuldud.
Liiklus oli paras hullumaja, esimesed päevad sõitsin põhiliselt käed näo ees. Muidugi tahtis minu võõrustaja näidata, kui vinge auto ja juhiga tegu on, aga mina ei suutnud üldse tänuväärne olla, vaid kippusin kiljuma (v-b valasingi õli tulle...). Pärast juba leppisin olukorraga. Täielik anarhia ja kaos liikluses oli tõesti elamus, rääkimata autode vahel kõndivatest kerjavatest inimestest ning teele sattunud hiigelseast (viimast nägime küll külavaheteel, mitte linnas).
Töökultuur oli ka, üllatus-üllatus :), huvitav. Sai kokku lepitud, et programmiga hakkama saamiseks alustame hommikuti 9-st ja lõpetame 5-st kõige varem. Umbes nii. Tegelikkus hakkas välja nägema selliselt, et peale üheksat tuldi mulle järgi. Seejärel jõime kohvi ja arutasime. Kümnest jõudsime kontorisse (elasin kontorist eemal). Lõunapaus oli tunnike, kontoris käidi süüa tegemas ja ega alla tunni polekski suutnud kogu seda superhead toitu sisse vohmida. Nelja paiku aga tuli juba tööasjad kokku pakkida, et muu maailmaga tutvuda. Tegelikult jõudsime enam-vähem kõik tehtud, kuigi esimesed päevad olin veendunud, et kõrben täiega... Harjusin isegi selle tohutu suitsupilvega, mis meid kontoris koguaeg ümbritses, sest kõik suitsetasid ning aknaid ei avatud.
Toidust võiks pajatada, parem veel, tahaks jälle niimoodi süüa! Paljude käidud riikide hulgas on gruusia köök minu meelest üks paremaid. Arvatavasti tahtsid nad mind lõhki sööta (ja joota), aga mul oli kama kaks, sest toit oli niivõrd maitsev. Polnud vahet, kas sõime restoranis või tegi süüa külalistemajas toimetav tüdruk. Hatsapuri muidugi ja kõik see liha ning vinged salatid. Punast veini joodi külmalt, seda toodi suurte kannudega lauda (ok, hispaania veinidega võrrelda ei saa, aga käis küll). Lauakombed ja toosti ütlemise tavad - kõik see oli väga põnev.
Külalislahkus oli ka südantsoendav! Alguses jällegi ei suutnud harjuda lõputu kiidulauluga, aga kes siis ei tahaks kuulda, kuidas vot Ebe Eestist on kõige ilusam, targem ja parem inimene ilma peal... Kingitused ja kallistused, aga mis tähtis, minu võõrustajate tahe ja soov oma kodu ja linna näidata, viitsimine mu õhtuid sisutada. Kahju, et oli talv ja päevad möödusid tööl, aga võimaluse natuke näha ikkagi sain ning igatahes sain palju rääkida ning kuulata. Vene keelt harjutasin ka, sest ainult inglise keelega alati läbi ei saanud.
Jäin oma reisiga väga rahule ja mõtlen õudusega, kuidas seal praegu purustatakse ja inimeste elu lõhutakse - no tulge ometi mõistusele!!!
Järgmise Gruusia reisini, ma loodan.

Meie Nagi

Meil on kodus väike nagi. Alati ta ennast ei näita, aga siiski päris tihti, sinna otsa küll midagi riputada ei taha, aga on lihtsalt vahva vaadata!

Onklid

Tommil on neli onu. Ei ole nad muidugi mingid onklid, on hoopis üsna noored ja vägagi tegusad ning nägusad.
Ema poolt on Tommil onu Ülar. Temal on abikaasa Triinu, lapsed Johanna ja Artur, kaks hiigelsuurt koera ja umbes 10 lammast. Ülarid elavad linna lähedal maal ja Ülar teeb põhiliselt maa-asju. Tema juures saab niita ja puid lõhkuda, aga ka ketast heita ja batuudil hüpata. Johanna ja Arturiga saab hakata varsti puu otsa onni ehitama ning metsa uurima minna nagu nende vanemad sealsamas kunagi tegid.
Isa poolt on Tommi eriti rikas, sest isal on 3 venda. Kõigepealt on onu Tiit. Tema ajab spordiasju ning tema peres kasvab kaks kanget spordipoissi.
Onu Tõnu on abielus Jaanikaga ning neil on kaks kena tirtsu - Cether ja Marii. 11-aastane Cether on juba praegu tubli lapsehoidja ning üheaastasest Mariist saab tulevikus kindlasti Tommile mõnus mängukaaslane. Onu Tõnu aga oskab maja ehitada, katust parandada ja kõike muid asju ning peale selle on ta ka vinge sportlane. Ega siis igaüks Vasaloppetil ei sõida!
Onu Tarmo on kõige noorem ja kõige pikem - Tommi vaatab teda nagu ilmaimet. Tarmol veel lapsi ei ole, aga temal on Marje, paat ja mootorratas. Tema teab kalapüügist kõike ja veedab vabad hetked kas õngega või sporti tehes.
Mõelda, et Tommil on koos issiga eeskujuks viis tublit meest ja kui ta ükskord suureks kasvab, siis on tänu nende olemasolule saanud tillukesest põnnist üks traksis ja tore inimene!

Pilte suvest e. kümnes ja üheteistkümnes elukuu

Homme saab Tommi 11-kuuseks! Vahepealne aeg on lennates läinud - suvesebimised pole andnud mahti ülestähendusi teha, aga Tommi on mõne kuuga tublisti kasvanud (76 cm) ja arenenud. Tipa-tapa veel ei tee, aga toe najal küll ja viimasel ajal seisab ilusti ilma toeta natuke püstigi. Ka turnimine muutub aina hoogsamaks, ühel kenal päeval leidsime Tommi näiteks riiulist!
Esimeseks pärissõnaks võib ametlikult lugeda AUTO! Auto on üldse Tommi lemmik sõna, enamus asju ümberringi on autod. Puud, lilli ja tantsimist teab ka, kuigi ta neid sõnu veel ise öelda ei oska.
Ja 18. juunil lõikus Tommi esimene hammas! Ööd olid juba ammu natuke rahutumad ning siis lõpuks ta tuli! Mõne aja pärast ilmus kõrvale ka teine ja nüüd naeratab Tommi kahe pisikese hamba naeratust!
Tommi avastab ja uurib - nii uudishimulik ja terane. Praegu mängime igasugu peituse- ja kuku-kuku-mänge, eriti meeldib talle telekapulti teki alla peita ja üles otsida. Magamaminemise ja -jäämise rituaalidesse kuulub ka voodiotsa küljes kõikumine ning lugemislampide tirimine (Tommi, ai-ai, ei tohi, see on pähh, PÄÄHHHHH). Kui ütlen päh, siis Tommi rõõmustab väga ja ütleb kavalalt nähhh!
6. juunil tähistasid Tommi ja venna Roland oma sünnipäevi koos - Tommi sai 9-kuuseks ja Roland 14. Tommi käis sel puhul esimest korda teatris. Nukuteatris mängis Norra trupp s.t 3 roosasse neooni riietatud naist, kes keerlesid ringi roheliste vahtkummist torudega... Tommi vaatas rohkem teisi lapsi ja tiris emme prille peast. Õhtul oli koogisöömine ja vanaisa-vanaema kinkisid lapselapsele kiige, mis nüüd rõdul ripub ja rõõmu valmistab.
Juulis aga tähistas Tommi kümnekuuseks saamist koos onutütar Johannaga, kes sel päeval oma teist sünnipäeva pidas.
Esimene jaanituli sai peetud ja Eestimaal ringi sõidetud, mere ääres käidud, folgil, SOS Lasteküla sünnipäeval ja mitmetel-mitmetel igasugu kogunemistel. Suvi ju!

Kes kus?!

Kes millest kirjutab. Mõned lastest, mõned laiast maailmast - paar endist töökaaslast näiteks tegelevad vägevate asjadega kaugel-kaugel. Aire Kaplinnas LAV-is ja Kersti Kambodzas. Panin lingid siia oma kodusesse blogimaailma ka - elan kaasa!

Uut lugemist!

Rõõmuga presenteerin uhiuut blogi, kust saab lugeda minu ristilaste pere lugusid: http://www.arhhj.blogspot.com/
Toredad mõtted ja ütlemised garanteeritud!

Soome, Soome

Soomes käidud. Mõnusat reisikirjeldust nagu Rootsi puhul aga tulemas ei ole, kuna korralikule eesti inimesele kohaselt käisime hoopis kohustuslikul shopingutuuril. Tuleb ju osta Ikeast ja H&M-st asju. Õigustuseks võib öelda, et oli vaja...
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Jutu pealkirjaks võiks panna hoopis Ood Ikeale, sest peaaegu esimest korda veendusin, et titega võib kaubamajas ka täitsa rahulikult aega veeta. Pole enne tähelepanu pööranud - pole ka vaja olnud. Aga tõesti, mis nii viga raha poodi jätta, kui on loodud kõik tingimused lastega ostlemiseks. Lastekärud on olemas, mängunurgad suurematele, saab hirmodavalt süüa (no ok, järjekord oli päris pikk), saab toitu mikros soojendada ning mähkimislaud koos tasuta mähkmetega oli isegi meeste tualetis! Mina igaljuhul olin meeldivalt üllatunud.
Ka teistes kaubanduskeskustes olid lastetoad olemas, ei pidanud mähkmeid kusagil suvalises nurgas vahetama. Eestis ei taha isegi poodide WC-s käia, rääkimata lapsest...
Ja muidugi, allahindluse perioodil saab nii mõnegi riidetüki superhinnaga. Hunnikutes vaja pole, aga Tommi on ikkagi nii hoogsalt kasvanud, et kõik asjad hakkavad väikseks jääma.
Veel avastasime (tänu tuttava vihjele), et titetoidud on odavamad. Tommi sööb lõunaks püreed ja kui kusagil käimist on, nagu suvel tihti juhtub, siis tuleb pudrujamuupurke kaasa võtta. Valik on Eestis ikkagi väga väike, Soomes aga jäin toppama hiigelsuurte lastetoitude riiulite vahele, ma ei tea, kas õnn või õnnetus, et aeg sai otsa ja rabasin siit-sealt midagi. On ikka vahe, kas ostad 6 purki 23. krooniga või ühe purgi nii 10. ja üle krooniga...
Kogu ürituse miinus oleks võibolla laevasõit, aga me võtsime kajuti (uus Viking sõidab 2,5 tundi) ning nii oli palju mugavam.
Tore ikka suurte kottidega koju jõuda :):)

Blogi ringküsimustik

Sõber http://mykartau.blogspot.com/ kaasas mind blogi ringküsimustikule vastamise keerisesse. Huvitav, pole küsitud asjade üle mõ(t)elnud:
1. juba ammu
2. mitte kunagi
3. ...

Aga küsimused ise ja vastused on siin:
1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Ei mäleta (eriti). Kuidas ma teada saan, mis ma tegin? Võite mulle meenutada!!!
2. Viis asja “vaja teha” nimekirjast?
- Kärdile 200 EEKi anda
- Johannale sünnipäevakaart osta ja kirjutada
- vanemate juures asju sorteerida
- roos istutada
- koristada
3. Lemmiksnäkid?
Maisikrõpsud, oliivid, juust, kommid.
4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Midagi endale, midagi lastele, midagi vanematele, midagi mehele, midagi lastekodulastele. Ja sõpradele suur pidu!!!
5. Kohad, kus oled elanud?
Nõmme, Mustamäe, Hiiu, Mustamäe, Kesklinn, Hiiu, USA, Hiiu, Tabasalu... Umbes nii.

Nii tavalised vastused! Või on küsimused sellised? Ei, ikkagi vist mina ise. No homme vastaks ilmselt teisiti...
Ei tea, kas keegi teeb vastustest mingit statistikat ka. Et näiteks mitu inimest on kirja pannud koristamise "vaja teha" alla?

Aga lugege mu blogisõprade (ja nende sõprade) vastuseid:
http://nelladella.wordpress.com
http://soometsikud.blogspot.com
http://mykartau.blogspot.com

Kes loevad, võtke ise ka küsimustik ette ja saatke mulle oma blogide lingid - tahaks lugeda!

Astra astus abiellu (vist...)?!

Tundub, et minu Astra jõudis abiellumisega minust eile ette. Sest miks muidu oli hommikul kaunis pulmavanik tema voolujoonelisel sinisel kerel. Teine võimalus, et ta sõidutas öösel ilma minu teadmata pulmalisi. Jutt käib minu sinisest Opelist, muide.
Temaga juhtub viimasel ajal üldse veidraid asju nagu G.C. Marquezi raamatutes, millest ühte ma äsja lugema asusin.
Nädalapäevad tagasi tulime koju ja leidsime, et päev läbi maja ees parkinud auto oli vahepeal avarii teinud. Tegelikkus oli pisut proosalisem, sest aknale jäetud kiri teatas, et naabri külaline oli Astrale kogemata otsa põrutanud. Lapsed olevat teele jooksnud. Aga kenad inimesed, kes endast märku andsid, kuna küljes on vaod sees ja lausa auk.
Kust pagan ilmus aga auto kapotile pulmapärg? Eile olid lähedal asuvas restoranis (vist) pulmad, sest saime õhtul nende ilutulestikust osa. Meie hilisõhtul väljas luusinud poiste seltskond (Tommi vennad ning nende kaks sõpra) väitis, et nemad ei tea midagi... Kaldun siiski arvama, et nad on lihtsalt head luiskajad, kuna vastasel juhul on muud variandid päris segased. Keegi pulmalistest võttis vaevaks pulma ajal (peale pulma) põigata erakate vahele ning ära realiseerida (peita) järelejäänud vaniku? Aga restorani ja minu auto vahel on palju muidki sõidukeid laokil. On see uuendatud pulmakomme, teisendatud pruudipärja viskamisest vallalistele neidudele, kus uues variandis tuuakse autovanik kellegi vanatüdruku auto külge? A kuidas nad minu auto juurde oskasid tulla? Kukkus taevast? Keegi vihjab midagi? Naabripoiss tegi nalja? Unustas selle sinna (võis unustada ka, nagu unustas õllepudeli oma aknalauale). Hommikul unisena aknast oma autot jõllitades ma tõesti ei osanudki otsustada, kas see on nali või nõme.
Nüüd riputasin selle tuppa üles, mis siis, et pole meie oma! Aga teie palun öelge - miks ja kuidas sattus see minu auto peale? Või et palju õnne Astrale (ei tea kui kobe peigmees on kah?)...

Kuningal külas

me tegelikult ei käinud, aga tema töökohta vaatasime küll - s.t mai viimastel päevadel jalutasime Stockholmis. Sõit oli Tommi esimene välisreis ja esimene Rootsis käik ka tema venna Martenile ning onulastele Johannale ja Arturile, kuna reisisime koos onu Ülari perega. Sõidu ainsaks miinuseks oli suurema venna Rolandi kojujäämine kooliasjade pärast, suureks plussiks aga see, et onunaine Triinu on Rootsis aastaid elanud ning seetõttu oli meile suurepäraseks giidiks. Olgu öeldud, et kui Ülarid lõpuks Pipi juurde läksid ja meie omapead sadamasse orienteeruma hakkasime, siis (peaaegu) täiesti rahumeelselt sõitsime bussiga täpselt sadamale vastassuunas ning oleks äärepealt laevast maha jäänud...
Mõned alla-aastased on pool maailma läbi sõitnud, aga Tommi polnud veel Viljandist kaugemal käinud. Tark raamat ütleb, et 6-12-kuused lapsed tunnevad end puhkusereisidel halvasti, sest tuginevad oma elus tuttavas ruumis olevatele märkidele, mis aitavad neil asju meeles hoida ja meelde tuletada. Kui kõik on uus, peavad nad otsast peale kõike enda jaoks selgeks mõtlema ning kogutud info seedimiseks pole piisavalt aega. Niisiis pakkisime kaasa Tommi vankri, tekid ja mänguasjad ning lootsime, et tal on oma asjadega uues ümbruses mugavam olla. Kõik lapsed olid aga hirmus tublid ja pidasid pikkadele jalutuskäikudele hästi vastu.
Kaks päeva läks imekiirelt, sest vaatamist oli palju. Käisime vanalinnas, kuningalossi ning raekoja ümber ja modernse kunsti muuseumis, kus Dali ja Picasso kõrval oli näiteks väljapanek tühjadest ketsupipudelitest :). Muidugi lasteraamatutegelaste muuseumis Junibackenis ning tivolis, kus Tommi katsus esimest korda õnne ja ise nöörist tõmmates võitis endale palli. Tivoli oli üldse äge, tegime Ülariga paar sõitu ameerika mägedel ja mingil koledal atraktsioonil veel - teised reisikaaslased olid nii memmekad, hahaaa!
Kokkuvõttes on Stockholm suurepärane - palju vaadata nii täiskasvanutele kui lastele ning lihtsalt aega surnuks lüüa pole samuti probleem, sest kohvikuid ja parke on palju, võib laevaga seilata ja ostlemiseks on miljon kohta. Meil oli hotelli poolt Stockholmi turistikaart, millega sai enamus kohtadesse tasuta ja transpordivahenditega tasuta sõita. Scandic hotell sadama lähedal oli igatepidi hea valik.
Kiidame Stockholmi ja soovitame soojalt - lähedal, aga huvitav ja turvaline ning ikka kuidagi kuninglik!

Salaplaanid said teoks,

ja Tommi magab juba teist päeva löunaund Stockholmis. Ilm on super! Aga köigest varsti pikemalt. Hej!

Mis minuga juhtus...

...ja millal?
Sest märkamatult on akna alla istutatud roos ja lilleampel ripub ukse ees. Tean küll, kuidas need sinna said - ise tahtsin. Uurin jalutades, mis teistel aias kasvab ja käisin Luige laadal.
Leian end huviga Ikea kataloogi lehitsemas.
Õhtuti olen hakanud teed jooma.
Küsisin onutütrelt ühte toiduretsepti (s.t mõtlen toidutegemise peale).
Kogun Rimi kleepse ja vaatan Vapraid ja Ilusaid...
Ja Nii Edasi.
Näpistan ennast ja mõtlen, mis need märgid näitavad, mida tähendavad? Väikekodanlik, keskklassik, kodukana, perenaine või lihtsalt naine, mitte-enam-noor või äkki juba keskealine, pereinimene hoopis või kõik kokku...
Tegelikult. Kuidagi teistmoodi ja tore isegi.

Üheksas elukuu e. uutmoodi elu algus

Kuuendal mail sai Tommi 8-kuuseks. Nädalake enne 8-kuuseks saamist käisime kaalumas-mõõtmas ning Tommi on 72cm ning 9340g. Tähtsat päeva sai pereringis peetud nagu ikka, Tommi ise tähistas oma uue elukuu algust uute oskustega - tiris ennast esimest korda päris püsti ning hakkas istuma. Istumiskatseid tegi ta juba aprilli lõpus, aga siis ei osanud hästi veel kõhuli tagasi keerata. Püsti tõmbas Tommi ennast voodis, haaras äärest kinni ning siis algul põlvitas ja lõpuks sai päris jalgadele seisma! Nüüd ta harjutab oma uusi oskusi hoolega ning tahab end püsti tirida igas võimalikus kohas, kus aga saab - peeglilaua küljes kõikuda on eriti äge, sest sealt vaatab üks samasugune tilluke tegelane vastu! Tommi patsutab peeglit, kilkab ja räägib peeglipoisiga juttu. Paraku on seismisega veel see mure, et Tommi unustab vahetevahel kinnihoidmise ära ning ka istudes võib vahel külili või selili vajuda... Ehk et elu on nüüdsest hoopis teistmoodi - rõõmsam ja kurvem korraga. Rõõmsam, sest Tommi ise on nii lahe ja õnnelik, kui ta hoogsalt ühest toast teise käputab ja asjade küljes kõigub, kurvem, sest kukkumisi on rohkem ja nuttu seega ka. Tõstsime diivanilaua toa keskelt ära ja ehitasime barrikaadi telekalaua ette. Tommi ronib voodi alla, tirib toole laua alt välja, võitleb vaibaga ja avastab peale elutoa ka teisi ruume. Vahest ise vaatab selja taha ja siis kihutab naeru kihistades eest ära. Tema põhilised tegevused on närimine, vehkimine ja kolkimine :)
Peale suurema liikumisoskuse ja -julguse on muidki muutusi, näiteks söögi osas. Maikuu alguses sõi Tommi esimest korda liha ning nüüdsest sööb iga päev ka teist toidukorda lisatoitu - putru ja puuviljapüreed. Alles see oli, kui Tommi kasvas esimesi kuid kõhubeebina ning ma ei suutnud nädalate kaupa muud süüa kui Põnni õunapüreed. Nüüd sööb seda Tommi.
Maikuus toimub igaaastane sünnipäevade trall, sest tundub, et enamus inimesi on sel ajal sündinud. Tommil on olnud väga huvitav ja natuke väsitav periood - ega siis ühtegi pidu vahele ei saa jätta... Sõber Saskia sai kolmeseks ja Tommi nägi esimest korda Lottet ning kiikus võrkkiiges. Onu Ülar pidas oma pidu õuemajas, kus oli alguses külmavõitu, aga pärast sai Tommi lambanahal istudes mõnusalt mängida ja vaadata. Sugulast Jussi käisime õnnitlemas McDonaldsis, tädi Maid tema kodus ning siis käisime Viljandis ühel juubelil ja ühel sünnipäeval ka. Ega sellega asi kaugeltki ei lõpe... Tore on vaadata, kuidas laps rõõmustab, kui lõpuks koju saab ja oma harjunud ümbrust näeb!
Aga peale pidustuste-bakhanaalide oli maikuu alguses ka Emadepäev. Olgu öeldud, et mitte esimene, sest juba eelmisel aastal, kui Tommit veel polnud, rõõmustasid ta suuremad vennad mind lilledega. Sel korral jalutasime Luige laadal ning lõunatasime suurema pere ringis Laulasmaa Spa restoranis. Ema Ebe sai hommikul mitut värvi lilli, Marteni tehtud nahast vaasi koos paberist tulpidega (tõeline kunstiteos) ja südamekujulise tordi :) ning imetles Tommi tegemisi. Kes oleks võinud arvata, et näha oma lapse esimesi katseid keerata, istuda või püsti seista on selline elamus! Üks sõber, kelle poeg on Tommist mõned kuud vanem, kurtis ajal, kui ma veel rase olin, et ta on hirmus väsinud, sest beebi ei maga üldse, gaasivalud jne. Aga siis lohutas mind ja ütles, et tead, väsimusest ja muudest hädadest päästab tõeline ahviarmastus oma lapse vastu. See aitab kõigest üle saada. Vaatad teki alt välja piiluvaid tillukesi varbaid ja oled rõõmus. Oled ema.