Mõnikord tuleb aga lihtsalt rutiinist lahti lasta - niisugune tunne oli sellel päeval. Paar korda oleme ennegi Tommiga Kadrioru kandis käinud - staadionil jalkat vaatamas ning mõned korrad jalutamas. Seekord tüürisime kohe mänguväljakule. Tommi oli seal teist korda ja mäletas neid atraktsioone küll, aga ühest liumäest ei julgenud ta tükk aega alla lasta. Mõned suuremad lapsed mürasid ja Tommi pelgas natuke. Lõpuks sai ta sealt keeruga liumäest alla ning rõõmustas väga! Tegi kohe mitukümmend tiiru peale :). Ronimise kohti ja kiikesid on platsil mitu ning tegevust jätkus.
Lõuna paiku mõtlesin natuke süüa (Kadriorus käies peab ikka kohvitama ja jäätist sööma :) ning läksime siis mänguplatsi kõrval olevat maja uurima, kuna sealt paistis avatud kohvik. Sattusime Miia-Milla-Manda muuseumi, millest olen vaid kuulnud (ja Triinu postitusi lugenud). Sees oli hubane ja sõbralik, ostsin piletid ja läksime kõigepealt muuseumi uudistama. Tommile meeldis muidugi punane vanaaegne auto, mille sisse sai istuda ja veel tilluke maja, kus "elas" suur roosa jänes.
Veetsime muuseumi ruumides kohe päris hulga aega ja kuna polnud palju rahvast, siis oli eriti tore. Vahepeal käisime kohvikus söömas, Tommi jõi jäätisekokteili ja sõi pirukat, mina sain väga maitsvat kohvi (tõesti, presskannu oma ja mitte mingit jubedat lavazzamasinavärki, mis mulle üldse ei maitse). Ka nõud olid armsad lastepärased ja küpsistele näod pähe maalitud.
Pärast turnis Tommi mänguväljakul edasi ning nurus päris jäätise ka välja.
Tunnid läksid kiiresti ning miskipärast tundus taevas eriti sinine ja veedetud aeg eriti väärtuslik. Peaksin tihemini ettevõtlik olema, sest sügiselõhnalisest septembripäevast jäi supermõnus mälestus.
