Gurmeeline :) nädalavahetus

Toit on elus olulise tähtsusega - teadagi. Mida vanemaks, seda rohkem rõõmustad, kui midagi eriti suurepärast hamba alla satub. Pere ja sõprade olemasolu on niisamuti tore, vanusest hoolimata, alati. Panna need asjad kokku (ei, mitte et kedagi pannile panema hakkaks) ja tulemuseks saabki ääretult lustaka ürituse. Möödunud nädalavahetusse mahtus neid mitu.
Reede õhtul kogunesid Salu uulitsasse tüdrukud e. sõbrannad. Tommi oli ainus mees :) kaheksa naisterahva (tilluke Simona sealhulgas) keskel ja pidas ennast viisakalt üleval, lastes naistel naistejuttu ajada kuni üsna hilise tunnini. Sai pitsat, kooki ja kalamarja, kokakunsti suursaavutused jäid küll paraku kesiseks, aga seeeest seltskond oli hea. Tüdrukutega on alati huvitav ja lõbus - sellised haritud, mitmekülgsed ja ärksad on nad kõik.
Laupäeval tulid Viljandist vanavanemad ja gurmee nädalavahetus hakkas ilmet võtma, sest vanaisa oli põdrajahil käinud ning tulemusena ilmus meie kappi maksastrooganov ja pasteet, millele vastast ei leidu. Aga kuna vanavanemad jäid lastelastega koju, siis vanemad tõmbasid kammiga läbi juuste ja läksid Toiduakadeemiasse sõber Ennu õnnitlema. Enn oli sünnipäevaürituseks kutsunud oma inimesed Toiduakadeemiasse süüa valmistama, seda Vertigo koka käe all. Olgu öeldud, et kokkamisele lisaks joodi ohtralt veini ning algusest peale oli tuju hea. Nässu midagi ei läinud ning valmistatud neljakäiguline õhtusöök pisteti lõpuks kibekähku pintslisse. Eelroog tehti toorest tuunikalast, supp (imemaitsev!) tomatist ja kitsejuustuga, praad likööriga hautatud kapsast, pardilihast ning magustoit mascarpone-vahukoore-küpsiste-kirsside-kohvi segu. Lihtsalt superhästi tuli välja ja samas saime mitu head toituvalmistamise nõksu teada! Milline lahe üritus!
Akadeemiast suundusime külla Urmasele ja Annelile, kes pakkusid Urmase sünnipäeva puhul sushit ning kirsi-sokolaaditorti, mis maitses tõeliselt hästi. Anneli võiks ka vabalt kokkamist ja küpsetamist õpetada, temal on selle peale annet ning kogemus olemas.
Pühapäeval aga läksime Meritoni hotelli isadepäeva buffeele. Oma perele lisaks võtsime kaasa ka vanaisad-vanaemad. Lauad olid lookas, saksofon mängis ja poisid meisterdasid isale-vanaisadele kaarte. Ainult Tommi oli paraku üsna unine ning meie pidulikust lõunast mitte eriti vaimustuses. Siiski saime lühtri all head-paremat maitsta ning isade terviseks toostida.
Nüüd võib mõned päevad vee ning leiva peal olla...aga !, ei, põder ootab meid kapis ja seega saame hõrgutiste peal edasi elada! Varsti sobib meilegi tera, mis ühest blogist leidsin:
I have the simplest taste. I am only satisfied with the best.
/Oscar Wilde/