Tipa-tapa Tommi astub

Tommi tatsab juba mõnda aega ja iga päev aina rohkem. Mõni nädal tagasi hakkas üha kindlamalt seisma, siis tegi paar sammu nagu kogemata, edasi juba mõned rohkem, aga kui miskit käeulatuses polnud, potsatas ikka pepu peale ja läks käpuli edasi. Siis hakkas ära unustama, et seisab, eriti kui midagi käes oli. Vennad muudkui treenisid teda tublisti.
Viimased päevad astub Tommi aga täitsa hoogsalt, kuigi tasakaal kaob veel ära ja käpuli saab kiiremini edasi. Ootasime koguaeg esimesi samme, aga nüüd ei teagi täpselt, millal ja millised need olid... Mul on jälle kurb ja rõõmus meel korraga - meie tilluke beebi...nii vahvalt kõnnib...

Kõik-kõik on uus septembrikuus...

Just nagu sai alles suveriided ja päikesekreem välja otsitud, kui äkki juba sügis käes nagu nalja! Titadel, kodustel emadel ja tööl käivatel isadel pole suurt vahet, aga koolilastel algab uus elu. Nii tuli ka Rolandil ja Martenil suvistest parkourijatest koolijütsideks ümber kehastuda (parkour, muideks, on selline vinge liikumiskunst, kus peab igasugu võimalikes ja võimatutes kohtades hüplema ja karglema, mööda seinu ja katuseid turnima ning tegema monkey`t ning muud. Sellest ka pidevad sinikad, muhud, vigastused ja venitused. Kunst tuleb hiljem :).
Käisimegi täna kõik koos poisse aktusele saatmas ja koolimaja uudistamas. Pole ammu koolieluga kokkupuuteid olnud, aga päris huvitav on see tänapäevane kool. Koridoris ekraanid, mis näitavad kuhu ja millal minna, igal oma garderoobikapp, koolil oma kodukas ja rääkimata e-koolist, mis vanematele küll abiks on. Tehnilisest küljest palju uut, aga eks näe, kas muu on samaks jäänud - vahetusjalanõude jama, söök ei maitse, vahetund on liiga lühike, õppida liiga palju, õpetajad teadagi millised, kiusamine jne. Teisest küljest jälle uued sõbrad ja tegemised.
Parkour on aga endiselt IN, ega siis koolipäev lõpmatuseni kesta!

Kopli-Juhani talupäevik

Oli kunagi üks tubli mees, kes ehitas Saue külasse oma perele toreda talu ning elas head, töökat elu, kuni sõda tema ja ta lähedaste tuleviku segi paiskas. Mees oli minu vanaisa, keda tunnen ainult piltide, juttude ja oma unenägude järgi.
Vanaisa rõõmustaks, kui teaks, et peale igasugu keerulisi aegu on tema talus jälle elu. Et tema pojapoeg, keda räägitakse tema sarnane olevat, on majale uue hinguse sisse puhunud ning oma perele koduks teinud. Et lehmi ja sigu enam pole, aga on lambad ja koerad. Et nagu kunagi jooksid ringi väike tüdruk ja natuke pisem poiss - nii on ka nüüd. Et siis oldi külaelu keskmes ja ka praegu ei piirduta ainult oma asja ajamisega.
Kopli-Juhani talu tegemistest saab lugeda talu praeguse perenaise päevikust.

Gruusiast

Mõned aastad tagasi käisin Tbilisis tööreisil - nüüd olen päevakajaliste sündmustega seoses sobranud oma muljetes ja fotoalbumigi lahti võtnud. Seebikarbiga pimedal ajal häid pilte välja ei tulnud, aga mälestused on ikkagi värvikad.
Alustades öisest saabumisest lennuväljale, kus peale viisaväntsutusi nägin ooteruumis suurt hulka grusiinidest taksojuhte, kes kõik mind algul käratsedes oma auto peale suruda tahtsid... Õnneks oli mulle vastu tuldud.
Liiklus oli paras hullumaja, esimesed päevad sõitsin põhiliselt käed näo ees. Muidugi tahtis minu võõrustaja näidata, kui vinge auto ja juhiga tegu on, aga mina ei suutnud üldse tänuväärne olla, vaid kippusin kiljuma (v-b valasingi õli tulle...). Pärast juba leppisin olukorraga. Täielik anarhia ja kaos liikluses oli tõesti elamus, rääkimata autode vahel kõndivatest kerjavatest inimestest ning teele sattunud hiigelseast (viimast nägime küll külavaheteel, mitte linnas).
Töökultuur oli ka, üllatus-üllatus :), huvitav. Sai kokku lepitud, et programmiga hakkama saamiseks alustame hommikuti 9-st ja lõpetame 5-st kõige varem. Umbes nii. Tegelikkus hakkas välja nägema selliselt, et peale üheksat tuldi mulle järgi. Seejärel jõime kohvi ja arutasime. Kümnest jõudsime kontorisse (elasin kontorist eemal). Lõunapaus oli tunnike, kontoris käidi süüa tegemas ja ega alla tunni polekski suutnud kogu seda superhead toitu sisse vohmida. Nelja paiku aga tuli juba tööasjad kokku pakkida, et muu maailmaga tutvuda. Tegelikult jõudsime enam-vähem kõik tehtud, kuigi esimesed päevad olin veendunud, et kõrben täiega... Harjusin isegi selle tohutu suitsupilvega, mis meid kontoris koguaeg ümbritses, sest kõik suitsetasid ning aknaid ei avatud.
Toidust võiks pajatada, parem veel, tahaks jälle niimoodi süüa! Paljude käidud riikide hulgas on gruusia köök minu meelest üks paremaid. Arvatavasti tahtsid nad mind lõhki sööta (ja joota), aga mul oli kama kaks, sest toit oli niivõrd maitsev. Polnud vahet, kas sõime restoranis või tegi süüa külalistemajas toimetav tüdruk. Hatsapuri muidugi ja kõik see liha ning vinged salatid. Punast veini joodi külmalt, seda toodi suurte kannudega lauda (ok, hispaania veinidega võrrelda ei saa, aga käis küll). Lauakombed ja toosti ütlemise tavad - kõik see oli väga põnev.
Külalislahkus oli ka südantsoendav! Alguses jällegi ei suutnud harjuda lõputu kiidulauluga, aga kes siis ei tahaks kuulda, kuidas vot Ebe Eestist on kõige ilusam, targem ja parem inimene ilma peal... Kingitused ja kallistused, aga mis tähtis, minu võõrustajate tahe ja soov oma kodu ja linna näidata, viitsimine mu õhtuid sisutada. Kahju, et oli talv ja päevad möödusid tööl, aga võimaluse natuke näha ikkagi sain ning igatahes sain palju rääkida ning kuulata. Vene keelt harjutasin ka, sest ainult inglise keelega alati läbi ei saanud.
Jäin oma reisiga väga rahule ja mõtlen õudusega, kuidas seal praegu purustatakse ja inimeste elu lõhutakse - no tulge ometi mõistusele!!!
Järgmise Gruusia reisini, ma loodan.

Meie Nagi

Meil on kodus väike nagi. Alati ta ennast ei näita, aga siiski päris tihti, sinna otsa küll midagi riputada ei taha, aga on lihtsalt vahva vaadata!

Onklid

Tommil on neli onu. Ei ole nad muidugi mingid onklid, on hoopis üsna noored ja vägagi tegusad ning nägusad.
Ema poolt on Tommil onu Ülar. Temal on abikaasa Triinu, lapsed Johanna ja Artur, kaks hiigelsuurt koera ja umbes 10 lammast. Ülarid elavad linna lähedal maal ja Ülar teeb põhiliselt maa-asju. Tema juures saab niita ja puid lõhkuda, aga ka ketast heita ja batuudil hüpata. Johanna ja Arturiga saab hakata varsti puu otsa onni ehitama ning metsa uurima minna nagu nende vanemad sealsamas kunagi tegid.
Isa poolt on Tommi eriti rikas, sest isal on 3 venda. Kõigepealt on onu Tiit. Tema ajab spordiasju ning tema peres kasvab kaks kanget spordipoissi.
Onu Tõnu on abielus Jaanikaga ning neil on kaks kena tirtsu - Cether ja Marii. 11-aastane Cether on juba praegu tubli lapsehoidja ning üheaastasest Mariist saab tulevikus kindlasti Tommile mõnus mängukaaslane. Onu Tõnu aga oskab maja ehitada, katust parandada ja kõike muid asju ning peale selle on ta ka vinge sportlane. Ega siis igaüks Vasaloppetil ei sõida!
Onu Tarmo on kõige noorem ja kõige pikem - Tommi vaatab teda nagu ilmaimet. Tarmol veel lapsi ei ole, aga temal on Marje, paat ja mootorratas. Tema teab kalapüügist kõike ja veedab vabad hetked kas õngega või sporti tehes.
Mõelda, et Tommil on koos issiga eeskujuks viis tublit meest ja kui ta ükskord suureks kasvab, siis on tänu nende olemasolule saanud tillukesest põnnist üks traksis ja tore inimene!

Pilte suvest e. kümnes ja üheteistkümnes elukuu

Homme saab Tommi 11-kuuseks! Vahepealne aeg on lennates läinud - suvesebimised pole andnud mahti ülestähendusi teha, aga Tommi on mõne kuuga tublisti kasvanud (76 cm) ja arenenud. Tipa-tapa veel ei tee, aga toe najal küll ja viimasel ajal seisab ilusti ilma toeta natuke püstigi. Ka turnimine muutub aina hoogsamaks, ühel kenal päeval leidsime Tommi näiteks riiulist!
Esimeseks pärissõnaks võib ametlikult lugeda AUTO! Auto on üldse Tommi lemmik sõna, enamus asju ümberringi on autod. Puud, lilli ja tantsimist teab ka, kuigi ta neid sõnu veel ise öelda ei oska.
Ja 18. juunil lõikus Tommi esimene hammas! Ööd olid juba ammu natuke rahutumad ning siis lõpuks ta tuli! Mõne aja pärast ilmus kõrvale ka teine ja nüüd naeratab Tommi kahe pisikese hamba naeratust!
Tommi avastab ja uurib - nii uudishimulik ja terane. Praegu mängime igasugu peituse- ja kuku-kuku-mänge, eriti meeldib talle telekapulti teki alla peita ja üles otsida. Magamaminemise ja -jäämise rituaalidesse kuulub ka voodiotsa küljes kõikumine ning lugemislampide tirimine (Tommi, ai-ai, ei tohi, see on pähh, PÄÄHHHHH). Kui ütlen päh, siis Tommi rõõmustab väga ja ütleb kavalalt nähhh!
6. juunil tähistasid Tommi ja venna Roland oma sünnipäevi koos - Tommi sai 9-kuuseks ja Roland 14. Tommi käis sel puhul esimest korda teatris. Nukuteatris mängis Norra trupp s.t 3 roosasse neooni riietatud naist, kes keerlesid ringi roheliste vahtkummist torudega... Tommi vaatas rohkem teisi lapsi ja tiris emme prille peast. Õhtul oli koogisöömine ja vanaisa-vanaema kinkisid lapselapsele kiige, mis nüüd rõdul ripub ja rõõmu valmistab.
Juulis aga tähistas Tommi kümnekuuseks saamist koos onutütar Johannaga, kes sel päeval oma teist sünnipäeva pidas.
Esimene jaanituli sai peetud ja Eestimaal ringi sõidetud, mere ääres käidud, folgil, SOS Lasteküla sünnipäeval ja mitmetel-mitmetel igasugu kogunemistel. Suvi ju!

Kes kus?!

Kes millest kirjutab. Mõned lastest, mõned laiast maailmast - paar endist töökaaslast näiteks tegelevad vägevate asjadega kaugel-kaugel. Aire Kaplinnas LAV-is ja Kersti Kambodzas. Panin lingid siia oma kodusesse blogimaailma ka - elan kaasa!

Uut lugemist!

Rõõmuga presenteerin uhiuut blogi, kust saab lugeda minu ristilaste pere lugusid: http://www.arhhj.blogspot.com/
Toredad mõtted ja ütlemised garanteeritud!

Soome, Soome

Soomes käidud. Mõnusat reisikirjeldust nagu Rootsi puhul aga tulemas ei ole, kuna korralikule eesti inimesele kohaselt käisime hoopis kohustuslikul shopingutuuril. Tuleb ju osta Ikeast ja H&M-st asju. Õigustuseks võib öelda, et oli vaja...
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Jutu pealkirjaks võiks panna hoopis Ood Ikeale, sest peaaegu esimest korda veendusin, et titega võib kaubamajas ka täitsa rahulikult aega veeta. Pole enne tähelepanu pööranud - pole ka vaja olnud. Aga tõesti, mis nii viga raha poodi jätta, kui on loodud kõik tingimused lastega ostlemiseks. Lastekärud on olemas, mängunurgad suurematele, saab hirmodavalt süüa (no ok, järjekord oli päris pikk), saab toitu mikros soojendada ning mähkimislaud koos tasuta mähkmetega oli isegi meeste tualetis! Mina igaljuhul olin meeldivalt üllatunud.
Ka teistes kaubanduskeskustes olid lastetoad olemas, ei pidanud mähkmeid kusagil suvalises nurgas vahetama. Eestis ei taha isegi poodide WC-s käia, rääkimata lapsest...
Ja muidugi, allahindluse perioodil saab nii mõnegi riidetüki superhinnaga. Hunnikutes vaja pole, aga Tommi on ikkagi nii hoogsalt kasvanud, et kõik asjad hakkavad väikseks jääma.
Veel avastasime (tänu tuttava vihjele), et titetoidud on odavamad. Tommi sööb lõunaks püreed ja kui kusagil käimist on, nagu suvel tihti juhtub, siis tuleb pudrujamuupurke kaasa võtta. Valik on Eestis ikkagi väga väike, Soomes aga jäin toppama hiigelsuurte lastetoitude riiulite vahele, ma ei tea, kas õnn või õnnetus, et aeg sai otsa ja rabasin siit-sealt midagi. On ikka vahe, kas ostad 6 purki 23. krooniga või ühe purgi nii 10. ja üle krooniga...
Kogu ürituse miinus oleks võibolla laevasõit, aga me võtsime kajuti (uus Viking sõidab 2,5 tundi) ning nii oli palju mugavam.
Tore ikka suurte kottidega koju jõuda :):)

Blogi ringküsimustik

Sõber http://mykartau.blogspot.com/ kaasas mind blogi ringküsimustikule vastamise keerisesse. Huvitav, pole küsitud asjade üle mõ(t)elnud:
1. juba ammu
2. mitte kunagi
3. ...

Aga küsimused ise ja vastused on siin:
1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Ei mäleta (eriti). Kuidas ma teada saan, mis ma tegin? Võite mulle meenutada!!!
2. Viis asja “vaja teha” nimekirjast?
- Kärdile 200 EEKi anda
- Johannale sünnipäevakaart osta ja kirjutada
- vanemate juures asju sorteerida
- roos istutada
- koristada
3. Lemmiksnäkid?
Maisikrõpsud, oliivid, juust, kommid.
4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Midagi endale, midagi lastele, midagi vanematele, midagi mehele, midagi lastekodulastele. Ja sõpradele suur pidu!!!
5. Kohad, kus oled elanud?
Nõmme, Mustamäe, Hiiu, Mustamäe, Kesklinn, Hiiu, USA, Hiiu, Tabasalu... Umbes nii.

Nii tavalised vastused! Või on küsimused sellised? Ei, ikkagi vist mina ise. No homme vastaks ilmselt teisiti...
Ei tea, kas keegi teeb vastustest mingit statistikat ka. Et näiteks mitu inimest on kirja pannud koristamise "vaja teha" alla?

Aga lugege mu blogisõprade (ja nende sõprade) vastuseid:
http://nelladella.wordpress.com
http://soometsikud.blogspot.com
http://mykartau.blogspot.com

Kes loevad, võtke ise ka küsimustik ette ja saatke mulle oma blogide lingid - tahaks lugeda!

Astra astus abiellu (vist...)?!

Tundub, et minu Astra jõudis abiellumisega minust eile ette. Sest miks muidu oli hommikul kaunis pulmavanik tema voolujoonelisel sinisel kerel. Teine võimalus, et ta sõidutas öösel ilma minu teadmata pulmalisi. Jutt käib minu sinisest Opelist, muide.
Temaga juhtub viimasel ajal üldse veidraid asju nagu G.C. Marquezi raamatutes, millest ühte ma äsja lugema asusin.
Nädalapäevad tagasi tulime koju ja leidsime, et päev läbi maja ees parkinud auto oli vahepeal avarii teinud. Tegelikkus oli pisut proosalisem, sest aknale jäetud kiri teatas, et naabri külaline oli Astrale kogemata otsa põrutanud. Lapsed olevat teele jooksnud. Aga kenad inimesed, kes endast märku andsid, kuna küljes on vaod sees ja lausa auk.
Kust pagan ilmus aga auto kapotile pulmapärg? Eile olid lähedal asuvas restoranis (vist) pulmad, sest saime õhtul nende ilutulestikust osa. Meie hilisõhtul väljas luusinud poiste seltskond (Tommi vennad ning nende kaks sõpra) väitis, et nemad ei tea midagi... Kaldun siiski arvama, et nad on lihtsalt head luiskajad, kuna vastasel juhul on muud variandid päris segased. Keegi pulmalistest võttis vaevaks pulma ajal (peale pulma) põigata erakate vahele ning ära realiseerida (peita) järelejäänud vaniku? Aga restorani ja minu auto vahel on palju muidki sõidukeid laokil. On see uuendatud pulmakomme, teisendatud pruudipärja viskamisest vallalistele neidudele, kus uues variandis tuuakse autovanik kellegi vanatüdruku auto külge? A kuidas nad minu auto juurde oskasid tulla? Kukkus taevast? Keegi vihjab midagi? Naabripoiss tegi nalja? Unustas selle sinna (võis unustada ka, nagu unustas õllepudeli oma aknalauale). Hommikul unisena aknast oma autot jõllitades ma tõesti ei osanudki otsustada, kas see on nali või nõme.
Nüüd riputasin selle tuppa üles, mis siis, et pole meie oma! Aga teie palun öelge - miks ja kuidas sattus see minu auto peale? Või et palju õnne Astrale (ei tea kui kobe peigmees on kah?)...

Kuningal külas

me tegelikult ei käinud, aga tema töökohta vaatasime küll - s.t mai viimastel päevadel jalutasime Stockholmis. Sõit oli Tommi esimene välisreis ja esimene Rootsis käik ka tema venna Martenile ning onulastele Johannale ja Arturile, kuna reisisime koos onu Ülari perega. Sõidu ainsaks miinuseks oli suurema venna Rolandi kojujäämine kooliasjade pärast, suureks plussiks aga see, et onunaine Triinu on Rootsis aastaid elanud ning seetõttu oli meile suurepäraseks giidiks. Olgu öeldud, et kui Ülarid lõpuks Pipi juurde läksid ja meie omapead sadamasse orienteeruma hakkasime, siis (peaaegu) täiesti rahumeelselt sõitsime bussiga täpselt sadamale vastassuunas ning oleks äärepealt laevast maha jäänud...
Mõned alla-aastased on pool maailma läbi sõitnud, aga Tommi polnud veel Viljandist kaugemal käinud. Tark raamat ütleb, et 6-12-kuused lapsed tunnevad end puhkusereisidel halvasti, sest tuginevad oma elus tuttavas ruumis olevatele märkidele, mis aitavad neil asju meeles hoida ja meelde tuletada. Kui kõik on uus, peavad nad otsast peale kõike enda jaoks selgeks mõtlema ning kogutud info seedimiseks pole piisavalt aega. Niisiis pakkisime kaasa Tommi vankri, tekid ja mänguasjad ning lootsime, et tal on oma asjadega uues ümbruses mugavam olla. Kõik lapsed olid aga hirmus tublid ja pidasid pikkadele jalutuskäikudele hästi vastu.
Kaks päeva läks imekiirelt, sest vaatamist oli palju. Käisime vanalinnas, kuningalossi ning raekoja ümber ja modernse kunsti muuseumis, kus Dali ja Picasso kõrval oli näiteks väljapanek tühjadest ketsupipudelitest :). Muidugi lasteraamatutegelaste muuseumis Junibackenis ning tivolis, kus Tommi katsus esimest korda õnne ja ise nöörist tõmmates võitis endale palli. Tivoli oli üldse äge, tegime Ülariga paar sõitu ameerika mägedel ja mingil koledal atraktsioonil veel - teised reisikaaslased olid nii memmekad, hahaaa!
Kokkuvõttes on Stockholm suurepärane - palju vaadata nii täiskasvanutele kui lastele ning lihtsalt aega surnuks lüüa pole samuti probleem, sest kohvikuid ja parke on palju, võib laevaga seilata ja ostlemiseks on miljon kohta. Meil oli hotelli poolt Stockholmi turistikaart, millega sai enamus kohtadesse tasuta ja transpordivahenditega tasuta sõita. Scandic hotell sadama lähedal oli igatepidi hea valik.
Kiidame Stockholmi ja soovitame soojalt - lähedal, aga huvitav ja turvaline ning ikka kuidagi kuninglik!

Salaplaanid said teoks,

ja Tommi magab juba teist päeva löunaund Stockholmis. Ilm on super! Aga köigest varsti pikemalt. Hej!

Mis minuga juhtus...

...ja millal?
Sest märkamatult on akna alla istutatud roos ja lilleampel ripub ukse ees. Tean küll, kuidas need sinna said - ise tahtsin. Uurin jalutades, mis teistel aias kasvab ja käisin Luige laadal.
Leian end huviga Ikea kataloogi lehitsemas.
Õhtuti olen hakanud teed jooma.
Küsisin onutütrelt ühte toiduretsepti (s.t mõtlen toidutegemise peale).
Kogun Rimi kleepse ja vaatan Vapraid ja Ilusaid...
Ja Nii Edasi.
Näpistan ennast ja mõtlen, mis need märgid näitavad, mida tähendavad? Väikekodanlik, keskklassik, kodukana, perenaine või lihtsalt naine, mitte-enam-noor või äkki juba keskealine, pereinimene hoopis või kõik kokku...
Tegelikult. Kuidagi teistmoodi ja tore isegi.

Üheksas elukuu e. uutmoodi elu algus

Kuuendal mail sai Tommi 8-kuuseks. Nädalake enne 8-kuuseks saamist käisime kaalumas-mõõtmas ning Tommi on 72cm ning 9340g. Tähtsat päeva sai pereringis peetud nagu ikka, Tommi ise tähistas oma uue elukuu algust uute oskustega - tiris ennast esimest korda päris püsti ning hakkas istuma. Istumiskatseid tegi ta juba aprilli lõpus, aga siis ei osanud hästi veel kõhuli tagasi keerata. Püsti tõmbas Tommi ennast voodis, haaras äärest kinni ning siis algul põlvitas ja lõpuks sai päris jalgadele seisma! Nüüd ta harjutab oma uusi oskusi hoolega ning tahab end püsti tirida igas võimalikus kohas, kus aga saab - peeglilaua küljes kõikuda on eriti äge, sest sealt vaatab üks samasugune tilluke tegelane vastu! Tommi patsutab peeglit, kilkab ja räägib peeglipoisiga juttu. Paraku on seismisega veel see mure, et Tommi unustab vahetevahel kinnihoidmise ära ning ka istudes võib vahel külili või selili vajuda... Ehk et elu on nüüdsest hoopis teistmoodi - rõõmsam ja kurvem korraga. Rõõmsam, sest Tommi ise on nii lahe ja õnnelik, kui ta hoogsalt ühest toast teise käputab ja asjade küljes kõigub, kurvem, sest kukkumisi on rohkem ja nuttu seega ka. Tõstsime diivanilaua toa keskelt ära ja ehitasime barrikaadi telekalaua ette. Tommi ronib voodi alla, tirib toole laua alt välja, võitleb vaibaga ja avastab peale elutoa ka teisi ruume. Vahest ise vaatab selja taha ja siis kihutab naeru kihistades eest ära. Tema põhilised tegevused on närimine, vehkimine ja kolkimine :)
Peale suurema liikumisoskuse ja -julguse on muidki muutusi, näiteks söögi osas. Maikuu alguses sõi Tommi esimest korda liha ning nüüdsest sööb iga päev ka teist toidukorda lisatoitu - putru ja puuviljapüreed. Alles see oli, kui Tommi kasvas esimesi kuid kõhubeebina ning ma ei suutnud nädalate kaupa muud süüa kui Põnni õunapüreed. Nüüd sööb seda Tommi.
Maikuus toimub igaaastane sünnipäevade trall, sest tundub, et enamus inimesi on sel ajal sündinud. Tommil on olnud väga huvitav ja natuke väsitav periood - ega siis ühtegi pidu vahele ei saa jätta... Sõber Saskia sai kolmeseks ja Tommi nägi esimest korda Lottet ning kiikus võrkkiiges. Onu Ülar pidas oma pidu õuemajas, kus oli alguses külmavõitu, aga pärast sai Tommi lambanahal istudes mõnusalt mängida ja vaadata. Sugulast Jussi käisime õnnitlemas McDonaldsis, tädi Maid tema kodus ning siis käisime Viljandis ühel juubelil ja ühel sünnipäeval ka. Ega sellega asi kaugeltki ei lõpe... Tore on vaadata, kuidas laps rõõmustab, kui lõpuks koju saab ja oma harjunud ümbrust näeb!
Aga peale pidustuste-bakhanaalide oli maikuu alguses ka Emadepäev. Olgu öeldud, et mitte esimene, sest juba eelmisel aastal, kui Tommit veel polnud, rõõmustasid ta suuremad vennad mind lilledega. Sel korral jalutasime Luige laadal ning lõunatasime suurema pere ringis Laulasmaa Spa restoranis. Ema Ebe sai hommikul mitut värvi lilli, Marteni tehtud nahast vaasi koos paberist tulpidega (tõeline kunstiteos) ja südamekujulise tordi :) ning imetles Tommi tegemisi. Kes oleks võinud arvata, et näha oma lapse esimesi katseid keerata, istuda või püsti seista on selline elamus! Üks sõber, kelle poeg on Tommist mõned kuud vanem, kurtis ajal, kui ma veel rase olin, et ta on hirmus väsinud, sest beebi ei maga üldse, gaasivalud jne. Aga siis lohutas mind ja ütles, et tead, väsimusest ja muudest hädadest päästab tõeline ahviarmastus oma lapse vastu. See aitab kõigest üle saada. Vaatad teki alt välja piiluvaid tillukesi varbaid ja oled rõõmus. Oled ema.

Kevadised käigud

Soojade ilmade saabumisega sai nurka visatud Tommi talvevanker, pealegi ei mahu ta enam ammu sinna sisse ära. Nüüd on ratastel uhke käru, kust Tommi toredasti välja vaatab. Kodu ümber on näha ja kuulda palju, linnulaulule lisaks kostab igast õuest vurinat, põrinat, kopsimist, toksimist, kisa-kära ning muid ilusate ilmade hääli. Välja on aetud kõikvõimalikud muruniidukid, saed, lapsed, rattad ja rollerid, mida Tommi uudistab, kuni silm lõpuks kinni vajub. Ilusad on naabrite aiad küll, kellel rohkem, kellel vähem lilli, puid ja põõsaid. Tommi aias kasvab praegu peale muru põhiliselt eimidagi, sest eelmisel suvel oli majas sees palju tegemist, aias künda ja külvata ei olnud aega.
Aga kevadel on mujalegi jõutud. Ühel nädalavahetusel käisime Kadriorus jalutamas. Presidendist, Katariina lossist ja tiigist oli Tommil "suht suva" (tsiteerides vendi), tema magas nagu nott ega tea, et paar tundi lossi ümbruses jalutas ja pärast kohvikus istus...
1. mail toimus Viljandis järvejooks, kust võtsid osa nii Tommi mõlemad vennad, onupojad Joosep ja Kaupo, onu Tarmo ja onu Tõnu ning onu(de)naised. Issi sportlik perekond on loodetavasti Tommile tulevikus suureks eeskujuks! Kõigil läks võistlus korda, vennad näitasid oma osavõtumedaleid Tommile ka ning Rolandil läks oma vanusegrupis nii hästi, et ta sai lisaks ka diplomi - väga uhke! Pärast istus Tommi suguvõsaga lõkke ääres ja vaatas, kuidas vanaisa liha küpsetab.
Tallinnas tagasi käis Tommi esimest korda diskol. Tegemist oli onunaise Triinu sünnipäevaga, mis toimus Park hotellis. Tommi tegi tutvust 90. aastate hittidega, kuulas Koit Toomet ning tantsis natuke. Kõva tümps ja plaksutamine Tommile eriti ei meeldinud, lõpuks läks aeg hiliseks, tuju polnud enam kõige parem ja tuli koju minna.
Maikuu tõotab tulla kiire, sest mitmel meie inimesel on sünnipäev - näiteks kasvõi onu Ülaril või venna Martenil. Ning mõned kevadised salaplaanid on varuks, aga sellest veel rääkida ei saa!!

Kus on beebi?!

Beebisid võib diivaninurgale, põrandale ja voodile jätta. Tommit enam mitte - tema saab edasi roomates ja nüüd ka edukalt käpuli. Beebid ei oska madalal riiulil olevaid asju haarata ja video esipaneeli lahti teha, aga Tommi oskab. Tema eest on peidetud kõik juhtmed ja muu kraam, mida katsuda ei tohi.
Beebid eriti kartuli-kõrvitsapüreed ei söö, aga Tom sööb. Ta sööb korralikult laua ääres ja oma toolis nagu oleks suur poiss. Ja ütles "päh" tänase püree kohta (oli ka üsna päh, sest oli külmaks läinud)!
Väikesed titad ei tea, et magamistoa lambi nimi on Lamp, aga Tommi teab. Kui küsida, kus lamp on, siis ta vaatab üles lambi poole. Kahju, et lambil hinge sees pole, sest siis ta näeks, kui õrnalt Tommi teda vaatab ja kui innukalt ta temaga räägib...
Pisititad ei saa aru, et fotoaparaadist tuleb välk välja, mis silmi kissitama paneb. Tommil on see meeles ja ta kissitab fotokat nähes juba ette ära, kui veel nupule pole vajutatudki.
Tita Tommi ei ole enam mingi tita ja sügisest on märkamatult kevad saanud!

Ta liigub siiski!

Liigub tegelikult juba mõnda aega, aga põhiliselt tagurpidi ja keereldes (uskumatu, kui kaugele niimoodi jõuab!). Päris roomamine pole siiani õnnestunud, aga mitu nädalat ajab väike Tom ennast hoopis põlvedele ja kõigub käpuli edasi-tagasi, vahepeal tõstab põlved ka maast lahti. Nüüd aga on märgata sihipärast roomamist s.t siis, kui midagi huvitavat silmapiiril paistab - olgu siis esiku kolemust vaip, toolijalg või pikendusjuhe. Siis saab edaspidi ka rühkida. Me pole Tommit palju põrandale pannud (talvel oli seal liiga külm) ja võibolla seetõttu on liikuma hakkamine aega võtnud. Varsti saab kindlasti ka käputamise nipi kätte - hoidke alt, küünlajalad riiulil, CD-kastid teleka all ja oikuipaljuasju veel!!!!

Seitsmenda elukuu uued "esimesed"

Kuuendal aprillil sai Tommi seitsmekuuseks. Seitsmendal elukuul muutus Tommi maailm jälle natuke avaramaks ja sinna sisse mahtus ka mitu päris uut "esimest".

Näiteks käis Tommi esimest korda bowlingusaalis. Kõva müra ei seganud, sest laes vilkusid igasugu värvilised tuled, mida oli tore vaadata. Bowlingu üritus toimus koos trobikonna poistega, kelle koolivaheaeg vajas sisustamist. Tommi vennad ja sugulased Hendrik, Heiki, Günther ja Georg ning nende vanemad said kõik kätt proovida.



Esimest korda pidas Tommi kevadpühi - käis Viljandis vanavanemate juures mune värvimas ja koksis neid pärast onu Ülari juures õhtusöögil :)





Seitsmendasse elukuusse jääb ka esimene suurem kukkumine ja muhk otsaesisel, õnneks oli ehmatus suurem kui häda tegelikult...

Seitsmekuuseks saamist tähistas Tommi nagu tavaliselt koos oma pere, vanavanemate ja onu perega, aga seekord oli nendele lisaks ka mitmeid teisi külalisi ja lapsi sai kokku päris palju - Tommi, Marten, Johanna, Artur, Saskia, Aksel ja Samuel. Tommi veel teistega mängida ei osanud, aga temale tegi palju nalja mängukonn, keda tädi Mai mööda lauda hüpitas. Tommi naeris kõva häälega, sest üks karglev konn on ikka päris lahe tegelane küll! Issi oli meisterdanud supervõileivad, mille tegemisega keegi teine enam nii ilusti hakkama ei saanud.
Õhtul käis Tommi esimest korda sullamulla suures vannis. Viimasel ajal on ta otsustanud, et vannivesi tuleb kinni püüda ning seega lendab vett üle terve vannitoa. Ei häiri silma plärtsatav vesi ega midagi muud, saaks ainult kätte...