Mõned aastad tagasi käisin Tbilisis tööreisil - nüüd olen päevakajaliste sündmustega seoses sobranud oma muljetes ja fotoalbumigi lahti võtnud. Seebikarbiga pimedal ajal häid pilte välja ei tulnud, aga mälestused on ikkagi värvikad.
Alustades öisest saabumisest lennuväljale, kus peale viisaväntsutusi nägin ooteruumis suurt hulka grusiinidest taksojuhte, kes kõik mind algul käratsedes oma auto peale suruda tahtsid... Õnneks oli mulle vastu tuldud.
Liiklus oli paras hullumaja, esimesed päevad sõitsin põhiliselt käed näo ees. Muidugi tahtis minu võõrustaja näidata, kui vinge auto ja juhiga tegu on, aga mina ei suutnud üldse tänuväärne olla, vaid kippusin kiljuma (v-b valasingi õli tulle...). Pärast juba leppisin olukorraga. Täielik anarhia ja kaos liikluses oli tõesti elamus, rääkimata autode vahel kõndivatest kerjavatest inimestest ning teele sattunud hiigelseast (viimast nägime küll külavaheteel, mitte linnas).
Töökultuur oli ka, üllatus-üllatus :), huvitav. Sai kokku lepitud, et programmiga hakkama saamiseks alustame hommikuti 9-st ja lõpetame 5-st kõige varem. Umbes nii. Tegelikkus hakkas välja nägema selliselt, et peale üheksat tuldi mulle järgi. Seejärel jõime kohvi ja arutasime. Kümnest jõudsime kontorisse (elasin kontorist eemal). Lõunapaus oli tunnike, kontoris käidi süüa tegemas ja ega alla tunni polekski suutnud kogu seda superhead toitu sisse vohmida. Nelja paiku aga tuli juba tööasjad kokku pakkida, et muu maailmaga tutvuda. Tegelikult jõudsime enam-vähem kõik tehtud, kuigi esimesed päevad olin veendunud, et kõrben täiega... Harjusin isegi selle tohutu suitsupilvega, mis meid kontoris koguaeg ümbritses, sest kõik suitsetasid ning aknaid ei avatud.
Toidust võiks pajatada, parem veel, tahaks jälle niimoodi süüa! Paljude käidud riikide hulgas on gruusia köök minu meelest üks paremaid. Arvatavasti tahtsid nad mind lõhki sööta (ja joota), aga mul oli kama kaks, sest toit oli niivõrd maitsev. Polnud vahet, kas sõime restoranis või tegi süüa külalistemajas toimetav tüdruk. Hatsapuri muidugi ja kõik see liha ning vinged salatid. Punast veini joodi külmalt, seda toodi suurte kannudega lauda (ok, hispaania veinidega võrrelda ei saa, aga käis küll). Lauakombed ja toosti ütlemise tavad - kõik see oli väga põnev.
Külalislahkus oli ka südantsoendav! Alguses jällegi ei suutnud harjuda lõputu kiidulauluga, aga kes siis ei tahaks kuulda, kuidas vot Ebe Eestist on kõige ilusam, targem ja parem inimene ilma peal... Kingitused ja kallistused, aga mis tähtis, minu võõrustajate tahe ja soov oma kodu ja linna näidata, viitsimine mu õhtuid sisutada. Kahju, et oli talv ja päevad möödusid tööl, aga võimaluse natuke näha ikkagi sain ning igatahes sain palju rääkida ning kuulata. Vene keelt harjutasin ka, sest ainult inglise keelega alati läbi ei saanud.
Jäin oma reisiga väga rahule ja mõtlen õudusega, kuidas seal praegu purustatakse ja inimeste elu lõhutakse - no tulge ometi mõistusele!!!
Järgmise Gruusia reisini, ma loodan.
