Kallis auto

Sõitsime Tommiga vanaema juurde ja meie ees kihutas must Alfa Romeo. Me polnud ammu sellist näinud ja arutasime siis Tommiga, et küll on äge ja tihti seda automarki ei kohta. Numbrimärk oli midagi 247 EUR. Tommi luges tähed-numbrid ilusti ette ja arvas: "Nii kallis auto!" (eks meil on poes mänguautode leti ees alati tegemist, et eurosid arvestada ja läbi rääkida, mis kallis, mis mitte). Las jääda meile siiski see Ford, nii kallist AR-i me osta küll ei jõua. "Aga osta siis lihtsalt odavam Alfa Romeo", arvas Tommi. no kui just saaks mõne alla 247 euri...

Shrek ka pereliige :)

Eile enne magamaminekut mängisime Pinocchio, Saabastega Kassi ja Shrekiga (selline muhe multifilmi-McDonaldsi mänguasjade kooslus). Saabastega Kass hüppas (padjale) ja küsis Pinocchio käest: "kes sina oled?". Pinocchio tutvustas ennast viisakalt ja siis uuriti koos Shrekilt, et mis tema nimi ka on. "Mina olen Shrek... Shrek Tammemäe" ütles Tommi Shreki nahas ja ei saanud üldse aru misasja ma nii kõvasti naeran :).

Maasikal...

Suvi, tule juba!!! Enam ei jaksa oodata... kui saaks jälle niimoodi metsa ja põllule ning maasikaid kõrre otsa lükkama! Midagi suvisemat ongi raske välja mõelda.
Aga pilt on tehtud eelmisel suvel Viljandi lähistel. Suurt saaki seekord ei tulnud, aga tuhka sellest!

Kus on teismelise koht...

Delfi artiklis on selline lugu "Kus on teismelise koht". Ega jutul viga pole, aga meie jaoks huvitav, et fotol hüppab esiplaanil Marten oma tõuksiga. Need kaks ilma üksteiseta ei eksisteeri juba ammu. Mis on tore (teismeline harjutab, areneb, võistleb, tegeleb hobiga) ja mitte nii tore (traumad, valutavad jalad, pidevalt tõuksiga toas vehkiv inimene jne). Nii et jah, teismeline on ja koht on ka. Tänapäeva lapsed ei oska suures osas eriti ilma arvutita hakkama saada, see on päris kindel... Kui arvutisse ei saa ja tõuksiga sõita ei saa, no siis ongi hambad. "Lähen magama ära, muud niikuinii teha pole" ütleb Marten tavaliselt siis. Tõesti, kui mõtlema hakata, mida siis ikkagi teha oleks???

Foto: Siim Lõvi.

Tommi jutud

Enne homset sünnipäeva on hea hetk mõned Tommi jutud kirja panna:

Emme vahel pahandab... "Emme, pane silmad ilusti!" palub Tommi.

Venna jutustiil jääb hästi külge... Ükspäev pöördub Tommi näiteks Marteni poole: "Õu, gängster, anna mulle see monopolimäng".

Istume diivanil kodus. "Mis padi see on?, küsib Tommi väikese diivanipadja kohta. "see on ilupadi", ütlen mina. "A milline see kolepadi on", küsib Tommi ja näitab ühte teist patja: "kas see või?"

Tommile meeldib onu Ülari pool ja tädi Manni juures, trepist üles-alla on tore minna. "Emme, kas meil ei ole teist korrust?", küsis Tommi ükspäev (nagu me peidaks seda kusagil)...

Türgis olles avastas Tommi, et pinksimäng on äge. Kodus peale reisi mängisime diivanilaual ka. "Kas mäletad, kuidas me Türgis mängisime?", uurin mina. "Jah," ütleb Tommi: "mängime nüüd nii, et siin ongi Türk."

Tommi räägib Arturiga telefonis. Mina õpetan kõrvalt: "ütle Artule, et tule külla, kui terveks saad". Tommi ütleb telefoni: "Kui sa meile külla tuled, siis sa saad terveks.".

Tommi arvutab: "Emme - sina oled number 1, venna Roland number 2, Marten number 3, issi number neli. Emme! Meid on kokku viis!".

Venna joob jääga jooki. Tommi: "Venna, kas sa need klaasikillud jood ära?".

Sõidame Vabaduse platsist mööda ja seletame, et mis koht on. Pärast näeme platsi jälle. "Vaata issi see on Vabanduse plats," hüüab Tommi.

Tommi: "Kas peale varstit tuleb pärast?".

Tommi vaatab Kärstna mõisas vanavanematega rahvatantsu. Tädid keerutavad ja sammuvad üksteise järel. "Tädid ajavad üksteist taga", arvab Tommi.

Tommi uurib vanuseid, et kui vana keegi on. Kui kõik perekonnaliikmed läbi võetud, siis küsib: "A kui vana Inimene on?". No mis sa oskad kosta...

Tommi ei saa välisust lahti: "issi, tee õu lahti!".

Vanaisal on onu Lätist külas ja nad räägivad vene keeles. Tommi uurib: "kas onu räägib türgi keelt?" Ei, ei räägi. "Aga kas sa türgi keelt ka oskad?", ei jäta Tommi jonni.

"Mis lasteaias süüa oli?" küsib emme. "Kartulipuder" ütleb Tommi. "Millega see oli?" krutitakse teemat. Tommi: "No, kartuli ja lihaga".

"Mis te sinna turule lähete", küsib issi. "Emme tahab ühepäevatoitu osta" räägib Tommi.

Nalja saab!!

Elu on selline!

Elu on selline, et ei saa jätta kirjutamata - Tommi meil oskab peaaegu lugeda! Kui laps loeb iseseisvalt mahlapaki pealt välja "suvesmuuti" ja lauamängukarbi pealt "Elu on selline", siis võiks ju küll nii väita?! Veerib ilusti lühemaid trükitähtedega sõnu ning püüab tillukesi lauseidki kokku lugeda. Kõik ei tule välja ka ja sekka hüppab sõnu, mille esimestest tähtedest ta juba sõna lihtsalt ära arvab (Pikne :), aga ma olen natuke katsetanud ka ning midagi pole teha - asi susiseb :). Nüüd juba mõned nädalad tuleb tal täitsa hästi välja. Oi, ma olen uhke küll ja meel on rõõmus! Ja eks lapsed ongi erinevad. Tommi näiteks ei tahtnud Rocca al Mare tivolis ühegi karusselli peale istuda, aga lugeda tahab. Vahel tahaks muidugi, et ta olekski nendes muudes asjades natike julgem, aga mis seal ikka. Harjutamine teeb meistriks - igal õhtul loeme ja päeval paneme tähti ritta. Nüüd on kohe aru saada, et laps on hakanud mõistma, kuidas see kokku lugemine käib. Varsti siis 4. sünnipäev!!

Khmkhm...

No peab tunnistama, et eelmises postituses oli väike viga... kala on hoopis haug, mitte ahven.... Haukala, nagu Tommi ütleb (segu haist ja haugist).

Kala

Toomas oli eelmisel nädalal sõpradega Soomes kalal. Tommi küsib telefonis: Issi, kas sa kuldkala ka said? Kuldkala ei saanud, aga priske ahvena sai igatahes - ühe mehe jõust selle välja tõmbamiseks ei piisanud. Ja meil on kodus ilus kõige vingema kalamehe karikas ning hirmus kalapea.

Esimene sõna

Tommile meeldib päris hästi tähti (ja numbreid) lugeda ja viimasel ajal muudkui pärib, mis tähega mingi sõna algab. Tähti tunneb ta juba hästi, aga muidugi kokku veerida veel ei oska. Trükitähtedega raamatutest loeme koos sõnu - ettepidi ja tagurpidi (nagu Tommi ütleb). Autoga sõites vaatame ka alati, mis numbrid ja tähed meie ees ja kõrval sõitvatel autodel on. Aga eile pani Tommi oma esimese sõna ritta! Nimelt sätime vahel tähemärke, mis vanaema Maie kunagi talle kinkis. Tommi tegeles nende tähedega tükk aega ise ja äkki kutsus mind vaatama: "Emme, vaata, ma kirjutasin AHV!", veeris ta ise oma sõna. Ja (peaaegu) nii see oligi. Laualt vaatas mulle vastu "VAF". Panen pildi ka - ikkagi lapse esimene sõna :)!

The Gorgeous Blogger :)

Aitäh Triinule, et ta mulle suurepärase blogitiitli andis, kuigi ma ei vea viimasel ajal üldse välja... Aga innustusena, nagu ta ütles, on tore ikka!

1. Millal alustasid oma blogiga?
Blogi alustasin mõned kuud peale Tommi sündimist, täpsemini 2008. aasta alguses.

2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kõike see käsitleb?
Tahtsin (teiste sõprade uudsel eeskujul) hirmsasti oma beebist ja tema arengust kirjutada, natuke muudest pereliikmetest ka, aga põhiliselt Tommist ja Tommile. Kaugemad sugulased-tuttavad saavad samuti pilte vaadata ja endalgi tore tagantjärele näha, mis toimunud on.

3. Mis teeb sinu blogist erilise võrreldes teistega?
Minu blogi on minu lapsest ja tema on minu jaoks eriline!

4. Millest sai alguse sinu blogimine?
Meenutusteks ja mäletamiseks on piltidest vahel vähe ning tänapäeval on arvutisse toksida ikka lihtsam kui vihikusse päevikut pidada. Natuke esinemisvajadust lisaks ja ongi valmis :)

5. Mida tahad muuta oma blogis?
Muuta ei oska miskit, tahaks rohkem aega oma postituste tegemise jaoks!

Nüüd kõige toredam osa sellest postitusest - saab tiitli edasi anda! Mitmed minu lemmikpostitajad-sõbrad on tiitli juba saanud (Kärt, Anu, kus on teie vastused?) ja mulle mitte tuttavate inimeste blogisid ma väga ei loe, nii et edasi annan tiitli:

- Hele`le (tema peres kasvab Tommi vanune Aksel ja mulle pakuvad nende lood seetõttu erilist huvi)
- Liina`le (Liinal aga on Tommist kuujagu noorem Miia, ka põnev lugemine ja mõttevahetuskoht)
- Tuuli`le (oma sugulasele, kes elab kaugel ja on kahe vahva poja ema)
- Kristinale (kellel on tore pisike tütar Nora)

Pean ütlema, et ma igasugu foorumeid ja naiste-perede-laste veebilehti ei külasta, aga hea meelega loen nendest peredest ja lastest, keda tunnen ja kelle mured-rõõmud minu omadega otsapidi kokku lähevad.

Head kirjutamist siis!
Ja Triinule palju õnne tänase sünnipäeva puhul - tema on üks eriliselt õnnestunud blogija, vaadake kasvõi Inglitalu!

Türgis 02.04-09.04

Eelmise reede õhtul pakkisime kohvrid, et hommikul sõpradega (loe: sugulastega. või vastupidi) koos Türki lennata. Sihiks Kemeri lähedal Kirishi külas asuv hotell Limak Limra. Muidugi oli reedel palju tegemist-pakkimist ning õhtuks kadus ära Kiisu. Kiisust ja Pritsimehest peaks ükskord pikemalt pajatama, aga tegemist on Tommi kahe lemmikmänguasjaga. Nad on tillukesed ja plastmassist ning üks ei kõlba (Tommi jaoks) ilma teiseta. Ta magab ka tavaliselt Kiisu ja Pritsimees pihus (kui just Pikne pole või mõni uuem auto). Tohutu väsimus ja õnnetus majas, aga Kiisu jäi leidmata. Tommi kisas ja mina nutsin... Kiisu nagu pereliige ikkagi (koduloomi küll võtta ei suuda). Kuidagi saime räägitud, et Kiisu jääb kodu hoidma. Reisil oli minu põhimure, et Pritsimees ära ei kaoks, aga Tommi ei tahtnud teda eriti (toast õnneks välja viia).

Laupäeva "hommikune" äratus oli enne nelja öösel, sest lennuk väljus kell 6.00. Kartsin kõige rohkem, et Tommi on jube unine ning hommik lennujaamas ei möödu eriti mõnusalt. Tommi aga oli igati viks ja tubli ning pidas hästi vastu oma esimesele lennusõidule. Üldse selgus, et ma muretsesin tublisti rohkem, kui vaja. Et kuidas need potitamised lähevad (lennukis oli jube kitsas ja hotellis), et haigused ei kimbutaks (tõin peaaegu kõik ravimid koju tagasi), et lennukis kõrvad valutama ei hakkaks (ei hakanud) jne. Lennuaeg oli küllalt lühike - 4 tundi - ei jõudnud liiga igav ja paha hakata. Nii sinna kui tagasi sõites jäi Tommi ka lõpuks magama, aga tema üles ajamine ning rihmade kinnitamine oli küll natuke problemaatiline. Unine laps vaeseke ei tahtnud kuidagi neid rihmasid ümber panna.

Peale Antalyas maandumist topiti meid kõiki bussi ja sõitsime natuke üle tunni oma hotelli. Oli väheke vihmane ja hallivõitu. Vaatasime ringi, puhkasime, saime süüa ja giidi juttu kuulata "pressikonverentsil" nagu meie reisikaaslane Georg ütles.

Pühapäeval sõitsime kohe hommikul bussiga reisile Antalyasse. Jalutasime vanalinnas, vaatasime kohalikku vaatamisväärsust - koske, pidime käima kohustuslikul käigul nahapoes ja kullapoes (nalja sai) ning olime õhtuks hotellis tagasi. Ilm polnud suurem asi, aga hakkas looma.
Õhtuti veetsime aega kas punaste diivanite või lillade diivanite peal. Kõik söök s.t kolm korda päevas buffee, lõunal väiksem õuebuffee ning jäätise-magusalett ja jook oli hinnas. Lastel (kahe pere peale kokku 5 poissi) oli alguses väike mure, et äkki jäävad nälga, aga väljas pakuti lõuna ajal hunnikutes friikaid, burksi, pastat ja kebabi ning nad elasid selle 5 tärni hotelli ikka üle :). Minu jaoks muidugi olid kohalikud salatid (oad, kikerherned jne), hautised, oliivid, apelsinid ning kastmed täiesti super. Miinuseks võib lugeda kohvi (v.a türgi kohvi, aga sellega pole lihtsalt harjunud) ning vein polnud ka suurem asi.

Mis me veel tegime?! Ühel päeval sõitsime kohaliku bussiga Kemerisse. Saime ostelda (killud jäävad alatiseks kullavaramusse) ning jalutada, jalad olid päris ümmargused kohe. Sel õhtul käisime jahisadamas restoranis, kus pakuti krevette ning lobsterit, misiganes see eesti keeles on. Oli mõnus ja maitsev ja lõpupoole natuke ohoo-elamusi tekitav sööming.
Mõnel õhtul käisime oma hotelli esisel tänaval patseerimas ja kaupa kaemas.
Ühel päeval käis terve seltskond Kemeris hamammis e. türgi saunas, mina olin Tommiga hotellis ning võtsin sama ürituse hotelli spa-s ette viimasel päeval. Oehh, see oli ikka hea - kõigepealt naha koorimine spetsiaalse kindaga, siis vahumassaazh ja pärast veel õlimassazh! Sai ülipuhtaks.
Ühel õhtul sõime buffee asemel hotelli Itaalia restoranis. See polnud just suurem asi, aga see-eest nägime oma silmaga filmilikku hetke, kus kõrval lauas istuv prantsuse mees kosis oma kaaslast. Tuled kustutati, tort toodi ja mees laskus ühele põlvele :). "Say yes, say yes" karjusime meie ja plaksutasime :). Õnne neile ilusatele inimestele!

Ja ilmast ka. Esmaspäeva hommikul ladistas sadada, päris kole oli. Aga sellest peale hakkas aina paremaks minema ning kes tahtis, sai pruuniks. Mõni tahtis ka ära kõrbeda ning sai edukalt ühe päevaga hakkama. Päevad veetsime väljas basseini ääres ning isegi lõunaks ei läinud sisse sööma. Tommiga käisime mänguväljakul mängimas, mere ääres kive vette loopimas, pinksi mängimas (pinksilaua äärest ta poleks lahkunud omast tahtest) ning niisama uitamas. Terve päev väljas ja päikses käes oli talle üsna väsitav ning mõnel päeval panin ta tuppa magama - oli teine üsna läbi omadega. Üldiselt oli hotellis ikka ajaveetmise peale mõeldud - poisid said pinksi, piljardit ja minigolfi mängida, oli olemas mängude tuba ning väiksemate laste mängumaja, kus sees liumäed, pallimeri, autod, mänguasjad, multikate tuba, beebide ruum jne. Seal tegid töötajad lastele näomaalinguid ning mängisid nendega. Meie Tommiga käisime mängumajas ühe korra, viletsa ilmaga.
Ujumiseks olid nii basseinid kui meri, minu jaoks natuke külm, aga "sisemise küttega" mehi ja poisse külm ei seganud. Tommi sai sulistada sisebasseinis, kus väike lastekas soojaks kütetud.
Õhtuti tehti saalis mingit isetegevust ja kontserte, meie seal ei käinud, kultuursed eestlased nagu me oleme. Poisid jõllitasid oma arvuteid ning täiskasvanud üksteist värviliste diivanite peal kaladega ja kaladeta baaris. Kui Tommilt peale reisi küsisin, mis talle meelde jäi, siis tema vastus oli "kalad" (ehk need suured akvaariumid).
Kõik kohalikud olid nii sõbralikud väikeste laste vastu, katsusid ja paitasid Tommit, rääkisid temaga juttu ja kallistasid. See oli vahva. Märkasin ka igalpool, kus me mööda sõitsime või kõndisime, et lastele oli palju mänguväljakuid ja turnimiskohti püsti pandud.

Laupäeva hommikul pidime vara-vara hakkama tagasi lennukile minema, aga aegsasti selgus, et lennuk ei taha mitte selleks ajaks kohale tulla. Ootasime siis terve päeva, mõne tunni kaupa lükati lendu koguaeg edasi. Aga oodata polnud paha, kuna saime basseini ääres veel viimast päikest võtta. Lõpuks saime lennukile hilja õhtul ja koju kella 3 paiku öösel. Tommi oli reisil ülitubli, alguses tahtis koguaeg koju minna, aga harjus ära ning pidas vastu.

Olgu öeldud - Kiisu ootas meid Rolandi voodi vahel, avastasime ta pühapäevase koristamise käigus. Huhh.

Pildid ka.

 

Ega sa orav pole...

Tommi ja vanaisa mängivad. Tommi keedab süüa, segab kokku vanu pähkleid ja kastanimune. Vanaisa mängib, et temale maitsevad pähklid. Tommi arvab, et see ei sobi: "Vaata oma selja taha - sul pole sabagi!".

Jõulude pilte ka

Meie 2010 aasta kuusk:

Kopli-talu sõbralik jõuluvana:

Kingipakid polnudki vaid jõuluvana kotis, kingihunnikud ootasid ka kauni kuuse all:

Jõuluvana tuli kinke tooma loomulikult ka Viljandis ja Tommi sai issiga laulda:

Jõuluvana süles ka:

Head uut aastat!! Ja Tommi esimene kinoskäik

Aasta tuleb kiire - nii nagu aastavahetus, nii läheb ka saabuv aasta :). Ega eelmise aasta viimasel päeval ei olnud tõesti meil aega mökutada, ikka täies tempos! Selgus, et poistel vaja hoiupõrsa kroonid ära vahetada (jah, poleks muidugi just sel päeval pidanud seda tegema, aga uuel aastal uued rahad ja ei mingit jama...), läksime siis kõik koos panka ja aastaid kogutud raha kõlises aparaadist sisse - mõni valeraha, kirjaklamber ja muu praht ka sekka! Tommi vaatas pealt ja lükkas käega takka. Kroonist kahju! Mul on tõesti krooninostalgia ka. Lõpetasin keskkooli just sellel aastal kui kroon tuli. Aktus ja pidu lükati päeva võrra varemaks, kuna koolist sai rahavahetuspunkt. Viimaste rublade eest ostsime sületäite kaupa lilli, käisime juuksuris (juuksuris läks elekter ära, minul jäi pool pead märjaks ja juuksur pani lakiga tuka üles :). Ja siis ostsime pundiga peale aktust ja enne pildistamist kohvikus konni :), no sel ajal tegime kõike koos "pundiga". Mis selle kohviku nimi oligi nüüd, appi... Igatahes pildistamine oli väga lõbus... Aga järgmisel varahommikul sõitsime 33 bussiga kodu poole ja oma koolist mööda, kus rahavahetus vist juba hooga käis (või ei käinud) ning klassivend lausus üle bussi kuulsad sõnad: "noh, mutid, lähete nutsu vahetama, jahh"!!! Hahaa, meil oli nalja nabani :)
Oi, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada :). Hoopis, et vahetasime ära kroonimündid, lapsed said rikkaks ja siis läksime poodi. Samal ajal viisime Tommi Juku mängutuppa, sest ammu soetatud voucherit ei olnud ju muul ajal aega kasutada, kui kehtivuse viimasel päeval :):): Kassa järjekorras seistes helistati muidugi Jukust, et laps on üksi ja hüüab emmet. Suuremad vennad nimelt, kes teda vaatama pidid, hängisid kusagil kõrgema korruse peal. Kisa-kära-jama, aga õnneks Tommil tegelikult polnud midagi häda, lihtsalt hüüdis vahepeal ja eks ta natuke oli ehmatanud.
Õhtul käisid vahetustega külalised - algul ühed suusatajad -saunatajad ja pärast tulid Kirsikesed meile sööma ja telekat vaatama. Ei jaksanud sel aastal kuhugi külla minna ja kodus oli tõesti mugavam. Tegime isegi paar tantsu :) ja Urmas ning Toomas kehastusid öösel ümber maailmaränduriteks Tätteks ja Matvereks ning väisasid Muraste sugulasi. Ega siis peod ei saa pidamata jääda :).
Nii läks meie aastavahetus ja soovime kõigile Head uut ja elamusterohket aastat!!

Aga eile käisime Tommiga kahekesi kinos - Tommi esimene kinokogemus. Filmiks oli Artises "Politseiauto Pelle". Heh, Tommi istus terve filmi aja minu süles, vahepeal käisime väljas ka, alguses mahla ja kommi ostmas, siis pissil. Eks ta natuke pelgas, heli oli vali ning filmis suur mürgel. Pelgasin küll, et vaatamine jääb lühikeseks, aga talle vist meeldis ja ei meeldinud korraga. Ekraan oli harjumatult suur. Pärast istusime korraks kohvikus ja käisime toidupoes.
Ootame juulit - siis pidi Carsi teine osa kinodesse tulema!

Ahjaa, ja tähtis asi - aastavahetusel hakkas Tommi oma rattaga sõitma. Vanavaemad kinkisid selle ratta talle teiseks sünnipäevaks, kuid siiani on ratas olnud talle natuke liiga suur ja huvi vähene. Aasta viimase päeva õhtul istus ta äkki lihtsalt ratta selga ja hakkas väntama! Vaat siis - kõik on õiges ajastuses kinni :).

Head vana aasta lõppu!

Ja juba ette ka head uut aastat - tulgu reibas ja mäletamist väärt! Loodan, et teil olid mõnusa jõulud ja lumi pole konti murdnud. Vaid paar-kolm-neli postitust tagasi olid blogis-elus lumejutud - nüüd jälle. Suvi oli nagu unenägu...
Mis seal ikka, meil on kodus kolm tubli lumelabidaga vehkijat ja mina ei saa kurta. Kui külavaheteid ka keegi nii usinalt roogiks!
Jõulud läksid sel korral nii kiirelt, vist selle tõttu, et lisa vabu päevi ei olnud eriti. 22. detsembril ja veel 23. ostsin päkapikkude eest viimaseid kingitusi ja toitu ning 23. detsembri õhtul istusime juba Ülari ning Triinu juures jõululauda. Jõuluvana tuli suure kotiga ning kõik said hunniku kinke. Lapsed natuke pelgasid ja Tommi laulis oma selle aastast "kivil istus väike konn" laulu õige tasa... Jõuluvana oli pai ja ei hakanud vitsakimbuga vehkima, ega tal vist polnudki seda. Tommi sai näiteks puldiga Hummeri ja kõiksugu toredaid asju veel.
Järgmisel päeval - jõululaupäeval - asusime hommikul kibekähku koristama ja pidin poole kolmeks juba Kaarli kirikus olema. Laulsime kooriga kella kolmesel kontserdil ning sellele järgneval jumalateenistusel. Kirik oli rahvast täis ja meeleolu oli väga pidulik. Tommi jäi küll issi ja vennadega koju, aga kirikus oli palju lähedasi ning peale jõululaupäevast jumalateenistust häid pühi soovida on hoopis teistmoodi.
Kodus vaaritasime söögid valmis (sain Sadamaturult kõiksugu head kodust kraami - aitäh, Mai, info eest) ning siis tulid ema-isa ja Kirsode pere meile. Kingitusi jätkus sellessegi õhtusse kuuse alla.
Laupäeval kihutasime lumesajus Viljandi poole ning õhtul sõime koos Toomase vanemate ja vendade peredega suurepärast jõulurooga. No nagu eelmistel aastatelgi, minu jaoks oleks piisanud vaid Maie tehtud pasteedist ja Jaanika tehtud leivast. Aga ei, saime ka jänest, hane, Maie oma tehtud verivorsti ja sülti ning sada muud asja. Jõuluvana tuli ka ja väikesel Stenil oli sel aastal esimesed jõulud :). Marii oli kõige tublim laulja ja luuletuste lugeja.
Pühapäeval sõitsime õhtul tagasi ja läbi see jõuluralli selleks korraks sai. Aitäh jõuluvanale ja päkapikkudele ning tublidele vaaritajatele!!

Rolandi fotod

Üks Rolandi hobidest on pildistamine. Vahel katsetab Tommit pildile püüda, vahel teeb looduspilte nt. õhtusest taevast meie rõdul, aga mõnikord läheb koos oma onu Tarmoga fotojahile. Suvel sõitsid nad motikaga siin Tabasalu kandis, mere ääres, mõned korrad käisid vanalinnas ja Pirital ning ükskord jalutasime nendega koos Kadriorus. Tore, et onu teda kaasa võtab ja juhendab. Ta on just piisavalt vana, et eeskujuks olla ja samas teismelise jaoks veel piisavalt noor ning cool :). Minu meelest teevad nad päris ägedaid fotosid ja loodame, et Rolandil pildistamise tuhin üle ei lähe.

Ikka see Jaapani teema :)

Kuulan teisest toast, kuidas Tommi oma armsa Pritsimehe ja Kiisuga mängib: "nooh, Kiisu, sõidame nüüd Jaapanisse. Lähme seda karated otsima!". Paar sammu edasi: "vaata, siin see karate ongi".

Pisike paks poiss :)

Hiljuti ühel tuttava lapse sünnipäevapeol mängutoas ütles üks väike tüdruk Tommile, et "kuule sina pisike paksuke poiss, tule eest ära" (ära koperda vms). Mina seda pealt ei kuulnud, aga Marten, kes Tommiga ringi jooksis, tema mulle rääkis. Tüdruk ise oli vaevalt Tommist pikem (küll aastajagu vanem) ja ise väheke kopsakam, nagu Marten viisakalt arvas. Et äkki oli keegi sellele tegusale plikatirtsule niimoodi öelnud... Ajas naerma küll terve see situatsioon ja ma kujutan ette, kuidas Tommi teda arusaamatult jõllitas, aga muidugi on ka natuke kurb, et juba kolme-nelja aastaselt selline jama algab...

Emme ja Tommi suvine päev Kadriorus

Päev peale Tommi sünnipäeva septembri alguses võtsin kätte ja läksin Tommiga Kadriorgu, ainult meie kaks. Tegelikult ma suur lapsega ringitrallitaja ei ole, eksime oma tavaliselt rajalt kõrvale suhteliselt harva ja ei tavatse niisama kusagil mängimas, külas või avastamas käia - üritusi ja tegemist niigi palju...
Mõnikord tuleb aga lihtsalt rutiinist lahti lasta - niisugune tunne oli sellel päeval. Paar korda oleme ennegi Tommiga Kadrioru kandis käinud - staadionil jalkat vaatamas ning mõned korrad jalutamas. Seekord tüürisime kohe mänguväljakule. Tommi oli seal teist korda ja mäletas neid atraktsioone küll, aga ühest liumäest ei julgenud ta tükk aega alla lasta. Mõned suuremad lapsed mürasid ja Tommi pelgas natuke. Lõpuks sai ta sealt keeruga liumäest alla ning rõõmustas väga! Tegi kohe mitukümmend tiiru peale :). Ronimise kohti ja kiikesid on platsil mitu ning tegevust jätkus.
Lõuna paiku mõtlesin natuke süüa (Kadriorus käies peab ikka kohvitama ja jäätist sööma :) ning läksime siis mänguplatsi kõrval olevat maja uurima, kuna sealt paistis avatud kohvik. Sattusime Miia-Milla-Manda muuseumi, millest olen vaid kuulnud (ja Triinu postitusi lugenud). Sees oli hubane ja sõbralik, ostsin piletid ja läksime kõigepealt muuseumi uudistama. Tommile meeldis muidugi punane vanaaegne auto, mille sisse sai istuda ja veel tilluke maja, kus "elas" suur roosa jänes.
Veetsime muuseumi ruumides kohe päris hulga aega ja kuna polnud palju rahvast, siis oli eriti tore. Vahepeal käisime kohvikus söömas, Tommi jõi jäätisekokteili ja sõi pirukat, mina sain väga maitsvat kohvi (tõesti, presskannu oma ja mitte mingit jubedat lavazzamasinavärki, mis mulle üldse ei maitse). Ka nõud olid armsad lastepärased ja küpsistele näod pähe maalitud.
Pärast turnis Tommi mänguväljakul edasi ning nurus päris jäätise ka välja.
Tunnid läksid kiiresti ning miskipärast tundus taevas eriti sinine ja veedetud aeg eriti väärtuslik. Peaksin tihemini ettevõtlik olema, sest sügiselõhnalisest septembripäevast jäi supermõnus mälestus.

Autol ja autol on vahe

Ükspäev sõitis koduteel meie ees keegi Lexusega. Tommi küsis, et mis auto see on ja mina vastasin, et on Lexus. "Luksuslik auto", teatas Tommi uhkelt.
Peale väikest naerukihistamist näitasin üht Fordi ja uurisin, kas see ka luksuslik on, aga Tommi teatas täiesti kindlalt, et Ford ei ole luksuslik auto.