Jalutuskäigud, jäätiseauto ja koerad

Ameerika filmidest tuttav idüll suvisel päeval heliseva muusika saatel ringi sõitvast jäätiseautost ja õnnelikest, dollar näpus jäätist ostvatest lastest on eksinud ka Eestimaale. Eelmisel suvel rõõmustasin isegi, nähes esmakordselt seda magusat autot külavahel vuramas. Jäätist sai ka. Praeguseks aga meenutab pühapäevane jäätiseauto tulek pisikest õudusfilmi stsenaariumi, sest lõunane jalutuskäik tuduva titega juhtub tihti umbes samale ajale. Tore auto teeb ju hirrrrrmus valjut häält! Ümberringi on sarnaseid "kärutajaid" kuhjaga, kärusid on mitut masti ja erinevat värvi ning need kõik põgenevad lustakat muusikat kuuldes ummisjalu...(helistades üksteisele lähedal asuvast metsast, et kas auto juba läinud või kuhupoole).
Sama lugu ümbruskonna koertega. Algul tundus, et pole üheski õues koera. Nüüd, kus vaikus ja rahu linnuunega lapse pärast nii oluline on, tuleb välja, et koerad on lausa igas hoovis! Kus nad enne olid?? Needsamad kärutajad on jälle hädas ja aretavad igasugu trajektoore, püüdes vältida koeri ning muid segajaid. Suur eramajade rajoon on muutunud pisikeseks paari tänavavahega kohakeseks. Lapse uni on ju tähtsamast tähtsam (kui ta juba magama on jäänud ja puha :). Paar tuttavat täiesti arukat ja muidu sõbralikku noort ema on lapse une nimel valmis olnud naabri koerigi natuke mürgitama, sest pidev haukumine ei lase vankrit õue viia. Viimases hädas kaob igasugu arunatuke ja empaatiavõime...no siiski, ega nad mõttest kaugemale jõudnud ei ole ka.
Ah kuulge, jalutage muul ajal ja muus kohas ja... Ja-jaa, teame-teame... Eks omal jalal ringi tatsav titt rõõmustab edaspidi nii koerte kui autode üle - palju huvitavam õues jalutuskäiku teha! Aga sinnamaani läheb veel aega. Manööverdame edasi.