Huumorimeel on väärt omadus, eksju. Tundub, et naljasoon võib avalduda juba üsna väikestel, kes suurt rääkidagi ei mõista, näiteks pesamuna Tommil. Milles see siis avaldub?
Tavaliselt kui vaatame koos raamatuid, siis Tommi teab alati küsitud asjale-olendile osutada või siis näpuga näidata ja ise öelda, kas pildil on "aua", "mõmmi", "muu" või "mää".
Vahel aga teeb Tommi eriti kavala näo ja mõtleb "mmmmmmmmm" küsitu peale järele. Lõpuks ütleb aua asemel mõmmi, mõmmi asemel onu jne. Emme muidugi imestab või naerab ja siis saab tükk aega niimoodi lollitada. Eks see ongi Tommi viis omamoodi nalja visata. Täitsa ise mõtles välja!
Naljast rääkides, siis teda ajavad naerma mõned suvalised sõnad, näiteks maduuss, pähkel ja mutionu. Tommi nägu läheb särama, kui neid kuuleb.
Mõned uued sõnad on Tommi vahepeal juurde õppinud - "tädi", konn teeb "kroo", lind teeb "krääk".
Vahel räägib juba lauseidki: "tädi auto tudu(b)" (s.t auto seisab). Saame pikad jutud varsti maha rääkida :)
Ahjaa, oma nalja teeb Tommi ka ämbri ja klotsidega: õiged-klotsid-õigesse-auku-mäng ei tule vahel mitte välja, sest ta püüab klotse justnimelt valedesse kohtadesse panna. Ja ikka kaval nägu peas!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
tubli, väikemees! varsti jutustab ta isegi "üleliia".Aga see on ju lõbus aeg.Tiina
No jah selliseid laste naljaasju on raske edasi rääkida, sest nende asjade juures peab lihtsalt olema- mõnikord ei ole asi iseenesest nii naljakas, aga nägu, miimika ja kõik see koos võib lihtsalt super naljakas olla! Tommil on ikka ka vahepeal selline moosinägu ees, et... ;-) eile just vaatasin!
Tubli, väike naljahammas!
Postita kommentaar