Kevadised käigud

Soojade ilmade saabumisega sai nurka visatud Tommi talvevanker, pealegi ei mahu ta enam ammu sinna sisse ära. Nüüd on ratastel uhke käru, kust Tommi toredasti välja vaatab. Kodu ümber on näha ja kuulda palju, linnulaulule lisaks kostab igast õuest vurinat, põrinat, kopsimist, toksimist, kisa-kära ning muid ilusate ilmade hääli. Välja on aetud kõikvõimalikud muruniidukid, saed, lapsed, rattad ja rollerid, mida Tommi uudistab, kuni silm lõpuks kinni vajub. Ilusad on naabrite aiad küll, kellel rohkem, kellel vähem lilli, puid ja põõsaid. Tommi aias kasvab praegu peale muru põhiliselt eimidagi, sest eelmisel suvel oli majas sees palju tegemist, aias künda ja külvata ei olnud aega.
Aga kevadel on mujalegi jõutud. Ühel nädalavahetusel käisime Kadriorus jalutamas. Presidendist, Katariina lossist ja tiigist oli Tommil "suht suva" (tsiteerides vendi), tema magas nagu nott ega tea, et paar tundi lossi ümbruses jalutas ja pärast kohvikus istus...
1. mail toimus Viljandis järvejooks, kust võtsid osa nii Tommi mõlemad vennad, onupojad Joosep ja Kaupo, onu Tarmo ja onu Tõnu ning onu(de)naised. Issi sportlik perekond on loodetavasti Tommile tulevikus suureks eeskujuks! Kõigil läks võistlus korda, vennad näitasid oma osavõtumedaleid Tommile ka ning Rolandil läks oma vanusegrupis nii hästi, et ta sai lisaks ka diplomi - väga uhke! Pärast istus Tommi suguvõsaga lõkke ääres ja vaatas, kuidas vanaisa liha küpsetab.
Tallinnas tagasi käis Tommi esimest korda diskol. Tegemist oli onunaise Triinu sünnipäevaga, mis toimus Park hotellis. Tommi tegi tutvust 90. aastate hittidega, kuulas Koit Toomet ning tantsis natuke. Kõva tümps ja plaksutamine Tommile eriti ei meeldinud, lõpuks läks aeg hiliseks, tuju polnud enam kõige parem ja tuli koju minna.
Maikuu tõotab tulla kiire, sest mitmel meie inimesel on sünnipäev - näiteks kasvõi onu Ülaril või venna Martenil. Ning mõned kevadised salaplaanid on varuks, aga sellest veel rääkida ei saa!!

Kus on beebi?!

Beebisid võib diivaninurgale, põrandale ja voodile jätta. Tommit enam mitte - tema saab edasi roomates ja nüüd ka edukalt käpuli. Beebid ei oska madalal riiulil olevaid asju haarata ja video esipaneeli lahti teha, aga Tommi oskab. Tema eest on peidetud kõik juhtmed ja muu kraam, mida katsuda ei tohi.
Beebid eriti kartuli-kõrvitsapüreed ei söö, aga Tom sööb. Ta sööb korralikult laua ääres ja oma toolis nagu oleks suur poiss. Ja ütles "päh" tänase püree kohta (oli ka üsna päh, sest oli külmaks läinud)!
Väikesed titad ei tea, et magamistoa lambi nimi on Lamp, aga Tommi teab. Kui küsida, kus lamp on, siis ta vaatab üles lambi poole. Kahju, et lambil hinge sees pole, sest siis ta näeks, kui õrnalt Tommi teda vaatab ja kui innukalt ta temaga räägib...
Pisititad ei saa aru, et fotoaparaadist tuleb välk välja, mis silmi kissitama paneb. Tommil on see meeles ja ta kissitab fotokat nähes juba ette ära, kui veel nupule pole vajutatudki.
Tita Tommi ei ole enam mingi tita ja sügisest on märkamatult kevad saanud!

Ta liigub siiski!

Liigub tegelikult juba mõnda aega, aga põhiliselt tagurpidi ja keereldes (uskumatu, kui kaugele niimoodi jõuab!). Päris roomamine pole siiani õnnestunud, aga mitu nädalat ajab väike Tom ennast hoopis põlvedele ja kõigub käpuli edasi-tagasi, vahepeal tõstab põlved ka maast lahti. Nüüd aga on märgata sihipärast roomamist s.t siis, kui midagi huvitavat silmapiiril paistab - olgu siis esiku kolemust vaip, toolijalg või pikendusjuhe. Siis saab edaspidi ka rühkida. Me pole Tommit palju põrandale pannud (talvel oli seal liiga külm) ja võibolla seetõttu on liikuma hakkamine aega võtnud. Varsti saab kindlasti ka käputamise nipi kätte - hoidke alt, küünlajalad riiulil, CD-kastid teleka all ja oikuipaljuasju veel!!!!

Seitsmenda elukuu uued "esimesed"

Kuuendal aprillil sai Tommi seitsmekuuseks. Seitsmendal elukuul muutus Tommi maailm jälle natuke avaramaks ja sinna sisse mahtus ka mitu päris uut "esimest".

Näiteks käis Tommi esimest korda bowlingusaalis. Kõva müra ei seganud, sest laes vilkusid igasugu värvilised tuled, mida oli tore vaadata. Bowlingu üritus toimus koos trobikonna poistega, kelle koolivaheaeg vajas sisustamist. Tommi vennad ja sugulased Hendrik, Heiki, Günther ja Georg ning nende vanemad said kõik kätt proovida.



Esimest korda pidas Tommi kevadpühi - käis Viljandis vanavanemate juures mune värvimas ja koksis neid pärast onu Ülari juures õhtusöögil :)





Seitsmendasse elukuusse jääb ka esimene suurem kukkumine ja muhk otsaesisel, õnneks oli ehmatus suurem kui häda tegelikult...

Seitsmekuuseks saamist tähistas Tommi nagu tavaliselt koos oma pere, vanavanemate ja onu perega, aga seekord oli nendele lisaks ka mitmeid teisi külalisi ja lapsi sai kokku päris palju - Tommi, Marten, Johanna, Artur, Saskia, Aksel ja Samuel. Tommi veel teistega mängida ei osanud, aga temale tegi palju nalja mängukonn, keda tädi Mai mööda lauda hüpitas. Tommi naeris kõva häälega, sest üks karglev konn on ikka päris lahe tegelane küll! Issi oli meisterdanud supervõileivad, mille tegemisega keegi teine enam nii ilusti hakkama ei saanud.
Õhtul käis Tommi esimest korda sullamulla suures vannis. Viimasel ajal on ta otsustanud, et vannivesi tuleb kinni püüda ning seega lendab vett üle terve vannitoa. Ei häiri silma plärtsatav vesi ega midagi muud, saaks ainult kätte...

Kolm pruunisilmset poissi

Tommil on kaks vanemat venda - Roland ja Marten. Poisid on Tommist tükkjagu pikemad ja heledate juustega, aga oma isa tumepruunide silmadega on kõik kolm. Martenil on ümarad põsed ja ühes põses lohk nagu Tommil ja neid on seetõttu päris sarnasteks peetud :)
Kui väike Tom natukene suuremaks kasvab, siis õpetavad vennad teda jalkat mängima ja suusatama ning koos saavad nad muudki ägedat ette võtta. Nii Roland kui Marten käivad suusatrennis ning neid huvitavad igasugu arvuti- ja telekamängud, filmid ja igat sorti täiskasvanutele mittearusaadavad elektroonilised vidinad... Sellest hoolimata on neil aega ja viitsimist ka Tommiga titemänge mängida ja tema järele vaadata. Tommi ei oska ju veel suurte poiste asjadega midagi peale hakata, temale pakub suurt huvi hoopis telekapult. Tommile meeldib hirmsasti vendadega jutustada, ta püüab kõva häälega naerda ja kilgata - ta saab aru, et need sooja silmavaatega poisid on tema oma vennad!!

Kumb siis tuli - kevad vöi talv??

"Näete nüüd", mõtles isand Talv, "kui tahan, siis tulen, kui ei taha, ei tule!". Talv oli viimastel kuudel natuke depressiivne olnud ja ainult mõned korrad end ilmutanud. "Ega ma ei viitsi ka selliste juures olla, kes muudkui seda Kevade-tshikki ja Suve-mutti ootavad... Luurasin ja piilusin küll vahetevahel, aga kõik ootavad ainult lund, külma ei taha keegi. Õnneks on Sügis samasugune luuser, teda ei taha ka keegi näha... Mis sest, et Kevadel ametlik aeg algas - tulen ka kohale!!! Vaadake, kui ilus ma olen!! Katan kõik kinni, ehk siis tohmanid näevad aknast ja saavad aru, et küll alles see Talv on äge kuju! Kena pealegi, karge ja valge ja. Tahtsid ju suusatada ja kelgutada ja oma maratone korraldada - palun!! Äkki ma ei lähegi enam ära?! Niikuinii on minul kõige pikem aeg. Ah, mul polnud tuju sel aastal eriti esineda. A nüüd teen kõik tasa. Juhhuuuuuuuuuuuuuu!!!!!!!!!!!!"

Jätk jäätiseauto loole

Ühel kenal päeval "jalutasid" tita Tommi ja tita Henri õues koos emadega. Vastu kõndis naisterahvas koos umbes paariaastase lapsega. Henri ema ütles, et tema tuttav ja pobises veel midagi, millest Tommi ema eriti oma paksu mütsi ja kapuutsi tõttu aru ei saanud. Pobinast ja kahtlasest kehakeelest sai ta aga kohe aru hetkel, kui naisterahvas nendeni jõudis ja Henri kärusse rõõmsalt kiljus: "No kas sinu laps ikka veel ei maga kui keegi kõva häälega räägib???!!!!!!" (Igati positiivne ja aktiivne inimene tundus). Henri pidas seekord katsumusele vastu, Tommi aga ehmatas üles ja magama ta enam ei jäänudki. Sõitis hoopis kisaga tuppa. Tavaline 1,5-2 tunnine uni kahanes pooletunniseks.
Minu jaoks täielik "ei kommentaari". Ilmselgelt võib olla totter, et mõned emad pole osanud või tahtnud kasvatada oma lapsi nii, et need ka diskosaalis ja ehitusplatsil magada saaksid, aga kas see nüüd nii lõbus on... Ehk kommenteerivad teised, loodetavasti diskuteerimata vanal heal "laps peab varakult elu ja ümbritsevaga harjuma" teemal. Harjutame hea meelega edaspidi - siis, kui juba saab seletada, et "näed, ka selliseid rõõmsalt hoolimatuid inimesesi on olemas". Praegu ei huvita elu ja inimesed negatiivse külje pealt seda kuuekuust küll üldse! Uni huvitab. Hea uni.

P.S Meie roheline ufo (nii külili küll enamasti ei sõida) e. väike reklaam Stokke kärudele ja varjatud reklaam Sony Ericssonile, mis lubab pilti teha ja blogitada ka siis, kui paha arvuti ei ole nõus pilte fotokast enda sisse tirima...

Ootan suve!

Ausalt, paneks juba jala merevette ja pöörax näo päikese poole. Möödunud suvel olin suure köhuga, sel aastal saan suveröömu jagada pisikese inimesega, kelle jaoks köik
on uus ja huvitav. See suvi tuleb eriline!
Päikest!

Pisi-Tommi

Leidsin telefonist Tommi pildi, kuupäevaks 21. september 2007a. Oli alles imetilluke põnn ja tudis toredasti teki sees!

Tagasi?

Käisin Tommiga massazis ja tahtsin pilti teha - talle nii meeldib seal! Fotokat kaasas ei olnud, proovisin mobiiliga. ja siis märkasin esmakordselt, et telefon pakub mulle võimalust saata pilt blogisse. Proovisin järgi ja mis selgus - pilt tuli (peaaegu) otse bloggeri blogisse! Mitte, et ma kavatseks pidevalt telefonist blogida... aga ikkagi lahe. Peaks tagasi kolima või mis? Ja pealegi ei saa multiply`sse mitte-multiply-kasutajad kommentaare saata. kommentaare aga tahaks saada. katsetan natuke veel.

Tommi esimesed kuus kuud

Alles see oli kui ühel päikeselisel sügispäeval Tommi sündis :)
Andis enne lõunat kell 11.30 märku, et hakkab tulema - ja näitas ennast emmele-issile esimest korda sama päeva õhtupoolikul kell 18.35! Sündides oli 3560g, 51cm ja paksude tumemustade juuste ning siniste silmadega (nüüd juba aga hoopis pruunisilmne) poiss. Ja nime veel polnud.
Esimese elukuu lõpul pidi Tommi 10 päeva lastehaiglas veetma, sest paha bakter oli ta organismis põletiku tekitanud. Haigus tegi palju muret, aga Tommi pidas vapralt vastu ja võitles ennast terveks. Haiglast tulles sai Tommi endale nime ja sünnitunnistuse.
Sellest ajast peale on Tommi tublisti kasvanud ja kosunud ning peale pisikese nohu, gaasivalude ja hambahäda pole muud hullu talle muret teinud.
Tommi on kuue kuu jooksul juba natukene käinud ja näinud. Mitmeid kordi Viljandis vanavanemate ja vendade juures, paljudel sünnipäevadel ja tähtpäevadel, juubelil Glehni lossis ja kontserdil Kadrioru lossis, mõned korrad restoranis, korra spas ja muidugi sõpradel-sugulastel külas. Tal on olnud juba esimesed jõulud, aastavahetus ja sõbrapäev.
Seitsmendaks elukuuks on Tommil välja kujunenud ka peaaegu kindel elurütm. Tommi tõuseb hommikuti 9-10 paiku ja magab uuesti 12-1 paiku, tavaliselt õues. Ühe uinaku teeb ta päeva jooksul kindlasti veel, tavaliselt kaks. Ööune aeg hakkab 11-12 paiku õhtul. Tommi sööb peaaegu iga 2 tunni möödudes ning hakkas alles kuuekuuselt esimest korda peale rinnapiima ka muud toitu proovima.
Tommi veel ei rooma, aga oskab ennast kõhuli keerata ja käte peale püsti ajada.
Kuuekuune Tommi kaalub 8800g ja on 70cm.

Tommi sai kuue kuuseks!

Tilluke Tommi ei ole sugugi enam nii tilluke! 6. märtsil sai Tommi kuuekuuseks ning kaalub 8800g ja on 70cm pikkune.
Päeval tähistas Tommi oma tähtsat päeva sellega, et sõi esimest korda lisatoitu - paar lusikatäit kõrvitsamehu. Siiani on Tommi olnud ainult rinnapiimalaps. Mehu maitses päris hästi ja Tommi oskas ilusti lusika pealt süüa, kuna on pidanud ennegi niimoodi rohtu ja vitamiine võtma.
Õhtul tulid külalised - vanaisa, vanaema ja onu Ülar perega. Pakuti leivatorti ja kirsitorti ning vanaisa tõi pizzat ka. Tommi sai kingituseks toredad traksidega teksad ja kausi, millest kohe sööma saab hakata. Johanna oli joonistanud vahva sigrimigri pildi. Väike Artur magas enamuse peost turvahällis ja ärkas alles kojumineku ajaks üles. Mõned külalised nagu näiteks onutütar Johanna ja onu ise leidsid, et Tommi mängukaar on päris mõnus koht...
Tommist on saanud väike muhe kuju - rõõmsameelne, uudishimulik ja natuke kannatamatu jõmm. Palju õnne, kallis poja!

Kolisin ära!

Edaspidi leiad mind siit: www.ebemall.multiply.com

Tommi "sõprus" luttidega

Foto on natuke eksitav tegelikult - nimelt on Tommil umbes 5 erinevat lutti, millest ta ühtegi näha ei taha. Ega suhu panna. Oli hetk, kui tundus, et vist hakkab lutt meeldima (sellest ka foto), aga see oli petlik. Lõpuks sai ostetud üdini öko kautsuklutt, mis katab peaaegu terve lapse näo. Seda imeda Tommi ei taha, küll aga saab luti serva ja tagumist osa närida - kah abiks! Täitsa lutivaba laps!

Jalutuskäigud, jäätiseauto ja koerad

Ameerika filmidest tuttav idüll suvisel päeval heliseva muusika saatel ringi sõitvast jäätiseautost ja õnnelikest, dollar näpus jäätist ostvatest lastest on eksinud ka Eestimaale. Eelmisel suvel rõõmustasin isegi, nähes esmakordselt seda magusat autot külavahel vuramas. Jäätist sai ka. Praeguseks aga meenutab pühapäevane jäätiseauto tulek pisikest õudusfilmi stsenaariumi, sest lõunane jalutuskäik tuduva titega juhtub tihti umbes samale ajale. Tore auto teeb ju hirrrrrmus valjut häält! Ümberringi on sarnaseid "kärutajaid" kuhjaga, kärusid on mitut masti ja erinevat värvi ning need kõik põgenevad lustakat muusikat kuuldes ummisjalu...(helistades üksteisele lähedal asuvast metsast, et kas auto juba läinud või kuhupoole).
Sama lugu ümbruskonna koertega. Algul tundus, et pole üheski õues koera. Nüüd, kus vaikus ja rahu linnuunega lapse pärast nii oluline on, tuleb välja, et koerad on lausa igas hoovis! Kus nad enne olid?? Needsamad kärutajad on jälle hädas ja aretavad igasugu trajektoore, püüdes vältida koeri ning muid segajaid. Suur eramajade rajoon on muutunud pisikeseks paari tänavavahega kohakeseks. Lapse uni on ju tähtsamast tähtsam (kui ta juba magama on jäänud ja puha :). Paar tuttavat täiesti arukat ja muidu sõbralikku noort ema on lapse une nimel valmis olnud naabri koerigi natuke mürgitama, sest pidev haukumine ei lase vankrit õue viia. Viimases hädas kaob igasugu arunatuke ja empaatiavõime...no siiski, ega nad mõttest kaugemale jõudnud ei ole ka.
Ah kuulge, jalutage muul ajal ja muus kohas ja... Ja-jaa, teame-teame... Eks omal jalal ringi tatsav titt rõõmustab edaspidi nii koerte kui autode üle - palju huvitavam õues jalutuskäiku teha! Aga sinnamaani läheb veel aega. Manööverdame edasi.

Tommi areneb Vol. 1

Tasakesi selili lamavast beebist on kasvanud keerlev-pöörlev ja jutustav titt, kes oma voodis ja mänguasjade keskel ennast üsna mugavalt tunneb. Jalg võre vahelt väljas ja näpus kõik, mis ette jääb. Suus, tegelikult...
Kui esimestel elukuudel lalises Tommi päris palju ja rääkis kaasa, siis vahepeal tekkis jutus väike paus. Küll aga hakkas jutt paremini uuesti jooksma peale seda, kui ta kõhuli keerama hakkas. Ju siis oli nii palju kehalise arenguga tegemist, et muu ei tulnud meelde.
Eriti meeldib Tommile rääkida magamistoa kardinaga - seal igasugu mustrid peal ja vist räägivad vastu ka :)

Väike põder ja teised asendamatud abilised

Head abilised aitavad igapäevaelu tegemisi mõnusamaks muuta ja ka natuke kuldaväärt aega kokku hoida.
Vanaemad näiteks. Lähemal elav vanaema hõljub vahetevahel sisse, triigib, aitab süüa teha ja võtab üles mõne tolmutordi, mille nägemiseks endal tihti huvi ja jaksu pole. Kaugema vanaema juures külas on tore käia ja koju tagasi tulles on kott pirukaid ja muud head-paremat täis. Vanaemad on tõesti igatepidi lapsesõbralikud ja lapsevanemasõbralikud ka.
Sõbrad on ka väga sõbralikud. Laenavad raamatuid ja titeasju. Toovad purgiga suppi ja ökopoest mahekaupa.
Nõudepesumasin on ka vinge abimees. Paned mustad nõud sisse ja võtad puhtad välja! Väga väärt leiutis, mille olulisusest mul enne aimugi polnud. Vist polnud vaja süüa (teha)?!
Väike punane põder väärib ära märkimist, sest tema aitab rahumeelselt riietuda. Põder laulab kõlavalt ja valjult inglise keeles aisakella ja teeb ho-ho-hooo. Laps ehmatab kuulama ja laseb ennast ilma kisata kombekasse toppida.
Küll oleks kurb ja igav kui abilised puuduks!!!

Tommi sai viiekuuseks!

Tommil oli tore sünnipäevapidu. Onu Ülari pere toodud ratast Tommi veel iseseisvalt kasutada ei saa, aga vanaema abiga oli sellega tore sõita ikka! Tommi tegi oma vanematele ka toreda kingituse - hakkas ennast kõhuli keerama. Kui külalised olid ära läinud ja väike uni sai ära magatud, siis oligi selleks õige aeg. Hops!

Mõmm-mõmm...

Mõmm-mõmm, mõmm-mõmm, mõmm-mõmm mõmm-mõmm mõmmmmm. Mõmm-mõmm, mõmm-mõmm, mõmm-mõmm mõmm-mõmm mõmmmmm. Mõmm-mõmm, mõmm-mõmm-mõmm, mõmm-mõmmm, mõmm, mõmm-mõmm, mõmmm...

Minu maailm on avatud!

Suur ta just ei ole, aga väike ka mitte. Sinna mahub parasjagu palju kohti, asju ja nimesid. Nimede sees elavad toredad inimesed - sõbrad ja sugulased. Nemad on tähtsad alati. Enne oli ka põnevatel paikadel elus suur osa, pildialbum Gruusiast Austraaliani on hetkel ainult minu peas ja sassis CD plaatidel. Sest praegu on minu maailma keskele tekkinud tilluke poiss. Temaga kaugele ei kipu ja oma kodu tundub kõige mõnusam. Ja kodus on veel üks päris suur poiss ning kaks vähe väiksemat.
Õnn on lapse nägu, kirjutas Indrek Hirv. On tõesti.