Reklaamid-reklaamid...

Mõtlesin eile, et pean vist telekavaatmist piirama. Isegi mitte vaatamist, aga seda, et telekas õhtuti lihtsalt mängib. Tommi ei ole suur vahtija, aga reklaame ja natuke multikaid vaatab ta ikka. Reklaamid on tal juba peas, sest ta ütleb ainult muusika põhjal, seljaga teleka poole olles "top gear" või "superstaar" ja ei eksi.
Aga eile ütles ta äkki paar korda "kondoomid" ja pärast kordas veel, et "eesti inimesed on edukad"... Naersin küll, aga hakkas tunduma, et on liiast. Naljakas on muidugi see, et ta ütleb neid sõnu ja lauseid täitsa suvalisel ajal, mängides või magama minnes jne. "Osta tosta" on ka üks selline lööklause. Ise nagu ei pane reklaame üldse tähele, aga laps kuuleb või kuulab ning kõik jääb hästi meelde. Ei oska reageerida ka või kas peabki.

Sõrmepere seiklused

Sõrmepere seiklused on meie Tommi unejutu raamatu pealkiri, vaatame ja loeme seda alati enne tulede kustutamist. Sellest raamatust ka tema esimene pähekulunud salmike:

Pöidla-Mann kutsub sõbrad külla.
Tuleb Abiline Ann ja ütleb tere,
tuleb Pikk Peeter ja ütleb tere,
tuleb Meie Mats ja ütleb tere,
tuleb Väike Ats ja ütleb tere.
Tere-tere, tere-tere,
koos on meie sõrmepere!

Arutame, kes Tommi perekonda kuuluvad. Ükskord aga oli Rolandi ja Marteni sõber Leif meil külas ja sellest peale kui Tommi käest küsida, siis tema pereliikmed on: emme Ebe, issi Toomas, venna Roland, venna Marten ja Leif :).

Uued sõnad...

Vaatame Superstaari ja äkki jääb saade millegipärast pooleli ning ekraanil on "varsti jätkame" või midagi taolist. Peaks ju mõne muu kanali peale vahepeal panema - klõpsime pulti. Tommi on ka ühe puldi endale haaranud ja vajutab nuppe, aga korraga läheb ekraan täitsa pimedaks.
"Kurrrat", ütleb Tommi rahulikult...

Kes siis veel!

Ikka Keskerakond! On juba otsapidi meie lapsegi meeltesse jõudnud. Mitte ainult nemad, aga teised ka. Nimelt ütles Tommi valimiste eelõhtul enne magamajäämist paar korda "Keskerakond". Ja enne seda veel muu lobisemise sees "Teeme Tallinna puhtaks"!
Selge, et kas vaatame meie liialt telekat või on reklaami, no ütleme, üleliia! Õnneks on nüüd valimised läbi ja loodetavati need jubedad reklaamid lõppenud. Palju toredam on lapse suust kuulda Barni laulusõnu või hüüdeid "Kanal kaks", "superstaar", "fastum-fastum" ja muud sarnast. Õige oleks telekas üldse kinni hoida, aga ilma hästi ei oska. Peaasi, et valimisreklaamid selleks korraks läbi :).

Soomes

Kui piisavalt palju lennukiga lennata ja laevaga sõita, siis võib juhtuda nii, et ühel hetkel saad seda korraks ka tasuta teha. Meiegi korraldasime kogutud lennu- ja laevapuntkide eest pisitillukese pereretke Helsingisse. Praeguse aja tingimustes ei hakanud kõrgemale-kaugemale "hüppama", vaid pidasime sobilikuks lihtsalt natuke tavapärasest rütmist välja astuda. Punktide kasutamisega oleks võinud ka paremaid aegu ja kohti oodata, aga kahjuks SAS-i punktid aegusid ja tuli midagi ette võtta. Mis seal ikka, saime nende eest kaks kaunist tuba kesklinna Radissonis ning tänu Tallinki punktidele laevaga sinna ja tagasi ka. (OK, päris tasuta ei saanud, maksime sadamamaksu ja hotelli parkimise eest)
Poisid tahtsid Serenasse minna, aga see oli paraku kinni. Jalutasime linnas (Helsingi on ikka mõnus, öeldagu mis tahes) ja käisime kaubanduses, kuigi ostud jäid üsna lahjaks. Tommi pidas tublisti vastu, Ikeas on õnneks mõned lastele mõeldud tegeluskohad ja Stockis näiteks vaatas ta tükk aega kalu, mis väikeses basseinis ujusid. Üksi ei saa teda muidugi jätta, olime siis kordamööda temaga koos.
Tore oli lihtsalt nautida mittemidagi tegemist ja väljas söömist (nt. laupäeva hommikune hotelli hommikusöök oli täiesti super). Õhtul laenutasime uue Harry Potteri filmi, aga olime nii väsinud, et pool vaatasime hommikul.
Laevasõidud kulgesid hästi, lapsi oli vähe ning me ei pidanud mängunurgas trügima. Tommi veetis aega pallimeres ja tagasi tulles oli juhtumisi lastele Carsi multikas mängima pandud.
Lühikeseks jäi see meie puhkus, aga rõõmu sellestki!

TOMMI 2

Üks tähtis jutt on jäänud postitamata, nimelt lugu Tommi sünnipäevast, mis tegelikult juba kuu aja eest toimus. Meie Tommi sai septembri algul kaheaastaseks! Sünnipäevaüllatused algasid juba mõned päevad varem, kui esimeseks kingituseks lõigati Tommile ilus poisipea :=)! Arturi ja Johanna juuksurist vanaema Kaili, kuulnud meie juukselõikuse murest, tahtis talle sünnipäevaks soengu kinkida, võttis kätte, sõitis kohale, võttis käärid-kammid kotist ja naks-naks lõikas Tommi pikad juuksed maha! Üritus muidugi ilma nututa ei möödunud, aga tõelise profina ei lasknud Kaili ennast häirida ja pealegi käis kõik nii kiiresti! Täiesti super - olime tõesti väga rõõmsad ja hirmus tänulikud! Tommile endale oli oma peegelpilt alguses harjumatu, aga ehmatus möödus ruttu ja poiss on nüüd ikka poisi nägu!
Laupäeval saabusid Viljandi vanaema ja vanaisa. Läksime vaatama, kuidas onu Tarmo ekstriimil võistleb, aga kaua seda nautida ei saanud, sest linnast helistas meie parkuuriseltskond, et Marten on oma põlve vigastanud. Saabusime kohale kiirabiga üheaegselt. Õnneks oli luu terve, aga jalas haigutas suur auk... Marten ise oli vapper poiss, pääses ehmatuse ja rohkete õmblustega - kiirabis õmmeldi kokku ning mõned päevad oli käimine keelatud. See sündmus oleks siiski võinud üldse ära jääda...
Sünnipäevapidu möödus uhkelt, ilm küll õues olemiseks sobiv ei olnud ja tuba (õigemini toad) oli rahvast täis. Issi Toomas grillis liha ja onu Tarmo püütud lestakala. Tordi peal oli traktor ja Tommi rääkis sellest veel tükk aega peale pidu. Kingitustest rääkimata - rong ja ratas ja auto Pikne (auto Pikiine, nagu Tommi ütleb) ja palju muud.
Aitäh kõigile külalistele toreda päeva eest!

Automilmiiiiii!!!!

Tommi viimase aja suur lemmik on Disney Autode multikas väikesest punasest rallikast nimega Pikne. Ta võiks seda tundide kaupa vaadata, kusjuures muud multikad ja saated teda üldjuhul ei tõmba, või kui, siis mõneks minutiks. Endine lemmik parkuurijatest on unustatud, aga "automilm" ei lähe enam meelest. Mõned rallikohad kerime natuke edasi, sest kui autod kokku põrkavad, siis Tommi elab väga kaasa ja hakkab nutma, sest autod saavad haiget. Ja natukese haaval kerime veel, sest muidu on film lihtsalt liiga pikk. Mõnikord on multikas ebapedagoogilisel kombel ema abiline. Siis, kui on kindlasti vaja töötada või argiasju teha. Sest Tommi ei taha viimasel ajal enam üksi mängida ning ei hooli üldse, kui nõud on pesemata või toit kõrbeb. Filmi lõppemine muidugi Tommit rõõmsaks ei tee, aga lõpuks saame kaubale, et homme vaatame jälle!

Urban Jumperid hoos

Roland, Marten ning nende sõbrad on suvega hoolsasti harjutanud ning ripuvad nüüd netis, kus mujal kui Juutuubis. Oleme kõik tunnistajaks, et harjutamine teeb meistriks!

Tommi jutud

Viimase kuu-pooleteise jooksul on Tommi hakanud palju rääkima. Kui veel mõned nädalad tagasi oleks tahtnud järjest uued sõnad-ütlemised kirja panna, siis nüüd ei ole loendada enam võimalik. Saame juba täitsa toredasti vestelda. Nädala jagu on Tommi ennast hakanud Tommiks nimetama ning lausesse panema: Tommi mängi, Tommi ja emme mängi. Veel on viimase nädalaga selgeks saanud ka "ei taha". Putru tahad? Ei tahaa. Tahad tuppa minna? Ei tahaa.
Mõned sõnad, häälikuühendid ei tule päris hästi välja, nt. "ts". Notsu on seega hoopis Nohhhu. BIG-i reklaamis olevad elevant ja notsu on näiteks Nohhu ja Eima :). Jänku on millegipärast "nähnu". Tipa-tapa = pipa-papa. Vanaema ja vanaisa = mana.
Aga sõnu saab ka lausesse sättida: emme mängi moti (emme, mängi motikaga), emme ja tommi mängi auto, issi istu, emme kätu mängi tommi (emme, võtame käest kinni ja läheme tommiga mängima), emme auto mark ope(l), mana kojja iil (vanaema korjas lilli). Ja nii edasi. Käänded ja pöörded ei ole ka päris selged. Hirmsasti naerma ajavad need jutud ja teevad südame soojaks, niivõrd püüdlikult katsub ta kõike järele korrata. Vahel ei saa täpselt aru, mida ta öelda tahab, siis kordab laps mitu korda, kuni temast aru saadakse.
Autoasi on selgemast selgem: paakauto, betooniauto, kakkor (traktor), moti, kii-auto (kiirabiauto), poliauto (politseiauto), bemm-auto, Tarmo auto, Manni auto (Subaru), mana auto (Peugeot), Maia-paia auto (Wolksvagen), Kersti auto. Need on selged kui seebivesi, ei hakkagi kõike kirja panema.
Mõned nädalad veel ja Tommi saab kaheaastaseks!

Hiiumaal

Suvine Hiiumaal käik on Toomase ja tema sõprade igaaastane traditsioon juba aastaid. Suuremad poisid ootavad seda sündmust väga, nemad ei pelga ei vihma ega sääski ning müttavad päevad läbi sõpradega metsas ja hulbivad meres.
Eelmisel aastal tundus Tommi liiga tilluke, et temaga telkida ja ausalt öelda sai ka sel korral tükk aega kaalutud, kas ikka minna, kuid ilm sobis ning sõpru-sugulasi oli palju kokku tulemas, nii et lõpuks panime siiski asjad kokku ning kimasime kaheks päevaks Kalestesse.
Suvitasime suure lõbusa seltskonnaga otse mere ääres metsas. Mängiti võrku, päevitati, ujuti, tehti lõket, grilliti, lauldi, käidi kalal ning Kõpus kohvitamas ja viimasel päeval sõideti natuke Hiiumaal ringi.
Tommi mängukaaslaseks oli temaga ühevanune Miia, "tita Miia" nagu Tommi ütleb. Lapsed mängisid põhiliselt rannas, vesi ei olnud just kõige soojem, aga natuke sulistada sai ikka ka. Tommi tatsas palju ringi ega tahtnud eriti paigal püsida. Kuna käru kaasa ei mahtunud ja telki ei olnud ta nõus päeval minema, siis sõitsime ta autos magama. Öine telgis magamine õnnestus üle ootuste hästi, aga vast olid ka päevased elamused ja värske õhk suureks abiks.
Koju tagasi jõudes oli Tommi väga rõõmus ja kallistas tükk aega oma Sipsikut. Tultatulta (e. meri) ning tita Miia on siiani meeles :).

Saaremaal ja Kaberneemes

Ristiema juubel ja vanaisa kontsert tundusid olevat piisavaks põhjuseks, et nädalavahetus Saaremaal veeta, seda enam, et lapsed ei olnud seal veel käinud.
Reede hommikul asusime teele ja esimeseks peatuspaigaks saarel sai Pädaste. Uudishimu oli nii suur, peab ju kaema ise oma silmaga kõike neid tärne ja hiilgust. Sissepääsu hind meid ei kõigutanud, õigemini kõigutas, aga tegime südame kõvaks. Jõime tassi kohvi ja kakaod, sõime kooki, tegime pilti. Tommi istus enamus ajast jalgteel ja tõstis kivikesi ühest kohast teise. Ilm oli kena ja ega kohal viga pole :). Kohvi joome järgmine kord siiski mujal.



Edasi kõndisime tiiru ümber Kaali kraatri ja õhtul jalutasime Kuressaares ning võtsime osa juubelipeost, kus sai laulda ja nalja nagu ikka. Kuressaare on tõeliselt mõnus ja huvitav, need väikesed tänavad ja ilusad majad - peab järgmisel korral rohkem aega võtma, et kõike näha.
Laupäeval vaatasime kindlust seest ning väljast, käisime turul (Tommi sai endale paksu villase Mustjala mustriga kampsuni!) ja rannas, jalutasime spade "rajoonis", sõime Kapteni kõrtsis lõunat ja veetsime aega Johani spas, kus vanaema ja vanaisa peatusid. Päeval ujusid poisid meres ja Tommi sulistas rahulolevalt kalda ääres vees ning tõstis liiva ühest kohast teise. Ära tulla ta loomulikult sealt ei tahtnud, kuivatamine ja riidesse panek toimus suure protesteerimise saatel.



Õhtul toimus vanaisa kontsert Kaarma kirikus, "Saaremaa helisevate orelite" kontsertsarja raames. Kirikus põlesid küünlad, rahvast oli palju ning õhkkond pidulik. Tommi kirikus ei püsinud ja veetis aega väljas ning leidis endale ühe väikese sõbraliku tüdruku mängukaaslaseks.



Pühapäeval sõitsime varakult mandrile tagasi ning otse Kaberneemele, kus suvitavad laste isapoolsed sugulased. Käisime metsas mustikal ja mere ääres. Tommi oli õnnelik suures liivahunnikus istudes ja liiva loopides.



Õhtul hilja oma koju jõudes olime ikka päris väsinud, aga nädalavahetus oli igatahes väga vahva!

Suvi

Suvi kihutab kiirelt ja meie tormame temaga kaasa. Juhtub nii mõndagi mõnusat. Näiteks võib loomaaeda minna. Saab jäätist süüa ja issiga ahve vaadata.


Batuut on muidugi äge, seal hüppaks koguaeg või vaataks, kuidas vennad hüppavad. Vahepeal opaopa kahjuks tudub...



Päris palava ilmaga saab basseinis mulistada!

Vahepeal sajab vihma ka.

Külas on vahva käia. Eriti kui seal on kastitäied autosid ja teised lapsed, kellega koos mängida. Tore suvine olemine e. päev täis päikest!

Ja meie uus liivakast muidugi! Oma kodu aias ja oma issi tehtud!

Jaanituli

Aastate jooksul on traditsiooniks saanud Kopli talus jaanituld teha. Sel korral kogunesime õunapuude alla jaanipäeval. Laud oli pikk ja kaunilt kaetud, valge lina lehvis ja ilm oli super. Mis nii viga jaani ajal koos olla!
Tommil aga ei olnud aega laua äärde üldse tulla, sest tema tähelepanu köitsid mänguasjad, liivakast, veoauto ja opaopa e. batuut.
Jaanilõke süüdati peale söömaaega - küll lõõmas vägevalt! Samal ajal saime lambaid uudistada, sest tuli põles üsna nende elupaiga läheduses. Tommi pidas valgeid lambaid lammasteks küll, aga mustakarva lambad ristis ta lehmadeks. Tore lapsele määääd näidata ning mitte ainult pildi pealt.
Batuut oli väärt koht nii suurtele kui väikestele. Marten ja Roland näitasid, kuidas saltod käivad, väiksemad lapsed vaatasid pealt ja kargasid oma oskuste kohaselt. Tommile meeldis hirmsasti, kui Johanna teda taga ajas ning ära tuli ta lõpuks sealt suure nutuga. Autoski rääkis veel, et "mängi Anna", "opaopa Anna" :).
Nii et kas tõesti suvi käes? Lõpmata hea tunne on ilma kampsunite ja sallideta hilise tunnini väljas olla. Kui veel omane seltskond, hea toit ja värske õhk sinna juurde käib, siis pole rohkem mõnusaks olemiseks tarviski.
Aaa, ja peale pidu magas Tommi esimest korda terve öö omas voodis ja ilma ärkamata peale selle!

Kool läbi!

Et kooliaasta läbi sai pole juuni lõpus enam mingi üllatus. Aga tegelikult ei ole hilja sellest rääkida, sest meie pere koolilapsed lõpetasid kenasti klassi, lausa neljade-viitega ning võivad nüüd suvepuhkust nautida! Tubli saavutus igal juhul, sest see oli neile ju esimene aasta uues koolis.
Suveplaanid sisaldavad tõenäoliselt põhiliselt parkuurimist, batuudil hüppamist ja loodetavasti ka muud ägedat. Batuut aga ilmus meie aeda juuni alguses, sünnipäevakingiks mõlemale poisile - nimelt pidas Marten sünnipäeva mai lõpus ja Roland sai aasta vanemaks juuni alguses. Tommi pelgas alguses batuudi peale minna, aga nüüd on juba palju julgem.
Sõime sõpradega kooli lõpetamise puhul kooki 3. juunil. Beseekoogi valmistas Anneli ja see oli tõesti superhea! Neilgi oli põhjust tähistada küllaga, sest üks lastest lõpetas 8. klassi ja teine keskkooli viimase klassi.
Head suvevaheaega kõigile koolilastele!

Ihhi!

Lõpuks ometi on ka sõna "issi" Tommil olemas! Päris issi just ei kõla, aga on ihhi. Ihhi auto ja ihhi tudu ja ihhi tatt (e. issi nuuskab). Tommi pudikeeles ei räägi, aga püüab olemasolevaid sõnu lauseteks kokku klapitada. Täitsa saame juba vestelda, näiteks uurisin täna temalt, kus me eile käisime ja Tommi ütles "tädi" ja "auto". Nii oligi, sest eile käisime tädi Mannil külas ja seal on palju mänguautosid. Või kui küsisin ükspäev peale kojutulekut, kus Tommi issiga käis, siis Tommi teadis öelda "titaauto". Täpselt, sest käis issi ja vendadega poes, ise istus oma kärus.
Sõnu tuleb tasapisi juurde küll: "tädi" ja "õuee". Hobune teeb "koppakoppa", kukk teeb "kik-kik-kik", linnu teeb "krääk" ning konn teeb "kroo".
Oma "ütlen-õige-sõna-asemel-vale" mängu mängime ka, täna näiteks oli Pokude raamatus lehm ja selle kohta ütles Tommi kavalalt "Ebe". No mis seal ikka siis...

(Vana)emast

Tänasel emadepäeval kirjutan natuke Tommi vanaemast, oma emast. Tema olemasolu on lihtsalt nii oluline. Kuigi täiskasvanu, kuid alles emaks olemist harjutav mina saan emale alati toetuda, sest ema on tegus ja tragi ja toimekas. Oskab ja teab ja jaksab. Mina tihti ei jaksa ja vahel ei oska. Ema organiseerib lauale lina, istutab akna alla lilled ja hoolitseb selle eest, et lilleampel oleks muretsetud ning rippuma pandud. Ema näeb, et pesukuhilad kasvavad üle pea ja triikida oleks vaja. Ema tuleb läbi lumetormi kui vaja, sõidab mitme bussiga lapselast hoidma, ega tee üldse sellist nägu nagu see oleks mingi probleem. Ema hoiab Tommit, kui pean tööle minema ja mina lähen ja tean, et lapsega on kõik hästi. Sest ema oma aastatepikkuse õpetaja ja lasteaedniku kogemusega on kindel kuju. Laulab Tommile ja mängib temaga. Jõuab samal ajal söögi valmis teha ja muudki. Suur õnn, et veel liiga väike Tommi ei pea lastesõime minema, sest vanaema saab ja tahab temaga olla. Energiat ning aega jätkub tal ka oma teiste lastelaste jaoks. Ema on ikka superluks!
Ja selle jutuga tervitan ka Viljandi vanaema, kes on samuti virk ja võimekas naine ning kuigi kaugemal, siis ikka meile toeks ja abiks!
Kaunist emadepäeva!

Väike naljahammas

Huumorimeel on väärt omadus, eksju. Tundub, et naljasoon võib avalduda juba üsna väikestel, kes suurt rääkidagi ei mõista, näiteks pesamuna Tommil. Milles see siis avaldub?
Tavaliselt kui vaatame koos raamatuid, siis Tommi teab alati küsitud asjale-olendile osutada või siis näpuga näidata ja ise öelda, kas pildil on "aua", "mõmmi", "muu" või "mää".
Vahel aga teeb Tommi eriti kavala näo ja mõtleb "mmmmmmmmm" küsitu peale järele. Lõpuks ütleb aua asemel mõmmi, mõmmi asemel onu jne. Emme muidugi imestab või naerab ja siis saab tükk aega niimoodi lollitada. Eks see ongi Tommi viis omamoodi nalja visata. Täitsa ise mõtles välja!
Naljast rääkides, siis teda ajavad naerma mõned suvalised sõnad, näiteks maduuss, pähkel ja mutionu. Tommi nägu läheb särama, kui neid kuuleb.
Mõned uued sõnad on Tommi vahepeal juurde õppinud - "tädi", konn teeb "kroo", lind teeb "krääk".
Vahel räägib juba lauseidki: "tädi auto tudu(b)" (s.t auto seisab). Saame pikad jutud varsti maha rääkida :)

Ahjaa, oma nalja teeb Tommi ka ämbri ja klotsidega: õiged-klotsid-õigesse-auku-mäng ei tule vahel mitte välja, sest ta püüab klotse justnimelt valedesse kohtadesse panna. Ja ikka kaval nägu peas!

Emme Ebe

Mõne nädala eest ütles Tommi äkki "Ebe". Alguses tundus, et kogemata, aga siis rääkis ta juba "emme Ebe". Muidugi, kutsuvad ju kõik teised emmet hoopis ebeks ja üldse mitte emmeks. Lihtne järgi öelda ka! Nüüd on vahetevahel emme Ebe jutus koos ja siis jälle eraldi: Ebe auto, emme auto ja emme Ebe auto, õhtul läheb Ebe tuttu ja emme tuttu ja emme Ebe ka tuttu.

Kevadkoristaja või kes?

Meie maja läheduses on väike laste mänguväljak. Mõned pingid plaaditud alal, liiva peal kiiged ja liumägi. Tommile kiikuda ei taha ja liumägi on tema jaoks veel liiga suur, aga jalutamas käime seal ikkagi. Väljakult näeb hästi autoteele ja Tommi sammub koduuksest välja astudes otse sinnapoole. Rühib mäeküljest üles ja seisab tee ääres valvel, jälgib autosid.
Täna märkasime, et platsi juurde sõitis dziip ning välja tuli naisterahvas, kes võttis autost suured tangide või näpitsate moodi asjandused, kilekoti ja asus siis prügi üles korjama! Tõesti, päeval käivad seal lapsed mängimas, aga eks siis muul ajal kogunevad noored või vanad ning nendest jääb järele tohutu praht ja prügi. Õudne, et inimesed viitsivad niimoodi reostada...
Ei teagi, kas tänane prügikoristaja oli vabatahtlik, kelle lapsed seal samuti mängivad, palgaline inimene või siis äkki mõni pahateoga (näiteks prügi mahaloopimisega) hakkama saanu, kes saadeti ühiskondlikult kasulikku tööd tegema... Tänuväärne igatahes. Mitte et ta väga korralikku tööd oleks teinud, (kõndisime hiljem mööda), aga siiski puhtam ümbrus.

Koogimeister Marten

Marten on üks igati tegus laps. Jõulude ajal näiteks aitas jõuluvana ja tegi talle sugulaste-sõprade jaoks omalt poolt ka kingitused valmis ning pakkis äragi. Puutööd meeldib talle samuti teha, issi abiga valmis vägev linnumaja, mis samuti päkapiku kotti rändas ja seejärel meie rõdule.
Viimasel ajal on meie kõigi rõõmuks haaranud teda koogivalmistamise tuhin, vist seotud kooli kodunduse tundidega või siis ehk sellega, et ülejäänud pere ei pööra piisavalt tähelepanu magusa valmistamisele.
Ja kooke ei söö me mitte ainult pereringis, vaid Marten on neid vaaritanud ka sünnipäevadeks, näiteks onu Tarmole.
Tore kokaraamat "Poisid köögis" aitab teda retseptide valikul ja siiani on kõik väga maitsvad olnud. Vahepeal tabas Martenit muffinivaimustus ja äsja proovis ära vanaema poolt suguvõsas kuulsaks küpsetatud retsepti, mis koosneb juubeli tordipõhjast, õunakastmest ja võikreemist. Nämm!