Reportaaz suusarajalt

Jöudsime eile Himosele - suusamäele. Pildil tänasest päevast väsinud Roland ja Marten ning esiplaanil Tommi, kes röömußtab lumesaju ùle.

Oskan küll juba ennast väljendada!

Mitmed kuud tagasi küsis lastearst, kas Tommi saab aru, kui talle näiteks öelda, et lähme õue. Et siis läheb ise ukse juurde või hakkab riidesse panema. Pidime tõdema, et õue mineku jutt tookord mingit reaktsiooni ei tekitanud. Kuigi näiteks "emme läheb pissile" oli küll selgemast selgem, Tommi jõudis tualeti ukseni alati enne emmet :).
Aga nüüd oskab Tommi juba öelda, mis tahtmised tal on. Kui õue tahab, siis läheb ukse juurde ja ütleb "tita auto". Selge, et tuleb käruga välja minna. Riidesse panek muidugi sinna juurde ei kuulu...
Ja mõned korrad, külas olles, on Tommi vedanud emme välisukse juurde, öeldes: "emme auto". Et peaks nagu hakkama minema! Kui see ei mõju, siis on tal järgmine seletus tagavaraks: "emme tuttu". Emme saab siis äkki aru, et aeg on pillid kotti panna.
Ega ütlemisest alati ei aita, tuleb kindlasti ka püksisäärest või käest tirida, seda ka siis, kui sõnadest puudu tuleb: "tule mängima", "anna juua", "ära minust kaugemale mine, nii palju inimesi siin" jne.

Naistepäev!

Täna hommikul oli küll tore tõusta! Eelmisest õhtust kraanikaussi kummitama jäänud mustad nõud olid imeväel kadunud ja laud kenasti korras ning kaetud - kohvi auras kannus ja puder ootas potis. Minu taldrikule oli seatud üks värske croissant, kimp tulpe ja kätekreem. Samasugune tore taldrik ootas ka Viljandi vanaema, kes meil parasjagu külas viibis. Lilled vaasi, kreemid kappi ja siis saime mõnusalt kohvitada ja süüa. Aitäh meie meesperele!
Pärast käisime veel meremessil ning Tommi patseeris vanaema ning Marteniga õues - päike paistis kui kulda! Päike muidugi näitas halastamatult kätte ka mustad aknad ja niisiis ei jäänud muud üle, kui tuli natuke vahelduseks küürida. Korraks särasid sisse ka Enn ja Riina, kes tõid mulle ära eelmisel päeval saamata jäänud lilled. Tänud teile, Raul, Enn ja Tanel! Nimelt oli "veiniklubi" kokku kutsutud, aga paraku me minna ei saanud.
Eile päeval käisime onu Ülaril külas, poisid said motikad kuumaks kütta ja Tommi tatsas õues, vaatas koeri ning leidis lõpuks puuriida tagant hiigelauto. Peretütar Johanna keeras aga rooli ja jünger Tommi vaatas õnnelikult kõrvalistmel pealt. Auto õnneks seisis ikka paigal, aga kujutleda võib, mis nii umbes 10-15 aasta pärast toimub samas situatsioonis...
Õhtul aga vaatasime sõprade-sugulaste seltsis eurolaulu või eesti laulu või misiganes see siis peaks olema. See lauluasi ei vääri pikemat juttu, küll aga oli tore koos pizzat süüa ja Marteni tehtud doomino-kooki ka.
Päikest!

Hiir

Tommi on oma issiga saunas. Dusiruumis saab sampoonipudeleid ja mänguasju pisikesse vanni visata ja siis jälle sealt välja võtta. Nii sadu kordi. Issi istub kannatlikult põrandal ja vaatab pealt. Tommi vaatab vahepeal issit ka ja korraga näitab näpuga issi ... (üks keskel asuv kehaosa :) peale. "iii", ütleb Tommi.
Nojah, kui hiir, siis hiir.

Tommi 1,5!

Ei saa kirjutamisele enam kuidagi pihta. Üks põhjus on muidugi see, et Tommi ei taha lasta arvuti taga olla. Ta tahab ise seal olla ja oma "nenna onnu" videot vaadata, nuppe vajutada ja arvutiklappi lahti-kinni tirida. Lihtsam on arvutist eemale hoida, kuni Tommi päeval magama läheb. Aga seda aega on nii vähe!
On ka muid põhjuseid muidugi. Aga tegelikult tahaks kirjutada, sest kogu Tommi-nimelise blogi mõte on ju põhiliselt tähendada üles aega ja asju, mida Tommi arvatavasti hiljem ei mäleta, kuid mis oleks talle ja tema lastele :=) huvitav. Loodame... Nii et päris kirjutamisest loobuda ei saa.
Igasugu kahtluste ja kõhkluste vahepeal on Tommi saanud aasta ja viie kuu vanuseks. Ta on pikemaks sirgunud ja ulatab nüüd tulede põlema panemisele lisaks neid ka ära kustutama. Kappide ja laudade äärtel olevaid asju oskab ta samuti alla upitada, seega püüame terariistu ja muud taolist mitte laokile jätta.
Autod ei ole enam mänguasjade seas esikohal, pigem nukud ja pehmed loomad. Nukke küll mänguasjakastist palju ei leia, aga jõuludeks sai Tommi kingituseks endaga peaaegu ühepikkuse Sipsiku. Vaatas teda algul üsna kahtlustavalt ja kartis natuke, aga siis said nad sõbraks ja nüüd veab Tommi oma triibulist "titat" tihti endaga kaasas. Nad maadlevad põrandal ja trallivad diivanil, Tommi teeb Sipsikuga mürades naljakat kõrget piiksuvad häält. Samamoodi meeldivad talle ka väikesed päkapikud, kes tegelikult on meile Norrast kingitud jõuludekoratsioonid, punased mütsid peas. Kui Sipsik vahepeal ununeb, siis on mõni neist Tommiga. Ta peidab pikud padja alla, vahel võtab söögilauda kaasa, annab süüa ja paneb tuttu ka. "Tuttu", räägib Tommi, ja viskab tita padja peale ning teki üle. Tuttu lähevad mõmmid ja titad ja vahel ka muud asjad, näiteks papud või taskurätik ("Tatt tuttu", ütles Tommi ükspäev. Tatt on nimelt taskurätik. Nimi jäi külge arvatavasti nohu-ajast, kui emme pidevalt Tommile järele jooksis, rätt käes, ja huilgas "tatt", mis voolas...).
Mängimiseks sobivad ka klotsid ja pusled - uskumatu, et äkitselt teab laps täpselt, kuhu üks või teine pilt ja number panna - nagu oleks koguaeg harjutanud.
Sõnu ja sõnade moodi sõnu on mitmeid juurde tulnud. Lind on nind, pliiats on pii, pall on pah, liha on ihhi, hiir ja siil on iiii, hallo on alo, täht on tähh, kukk on tutt, hani on a-ni, mammud e. marjad on mamm, Pipi on pipi (ostsime talle väikese Pipi), ahv on aff. Ning seda teab ta ka öelda, et aua teeb auh, mõmmi teeb mõmm, lehm teeb muu ja lammas teeb mää. Vägev, kas pole!
Mõned sõnad paneb Tommi kokku ka. Näiteks "emme auto", "tita auto" (käru), "mõmmi tuttu", "emme tuttu" jne. "Tull, tull tuttu", hakkas Tommi äkki oma mänguasjadele rääkima ja mõtlesime, misasja see tähendab. Sealjuures sellise natuke käskiva tooniga. Aga muidugi: tule, tule tuttu, Tommi...seda kuuleb ta vähemalt sada korda päevas, kuna magama minemine ei ole mitte meelistegevus.
Vahel hakkab ta teatud häälikuühendeid korrutama - vääväääväää või titt-titt-titt-titt ja podiseb potapotapotapota. Tommi teab, et emme alati rõõmustab potapota üle. Talle jääb hästi meelde, mis teisi naerma ajab ja siis ta püüab ikka neid asju korrata. Näiteks vett juues puristada või kuke asemel tutt öelda.
Õues käib Tommi nüüd omal jalal ja kärus enam suurt ei püsi. Kelgul istuda talle eriti ei meeldinud ja me pole väga proovinud. Jalutame, käime naabri koera vaatamas (auh-auh haugub Tommi terve tee hundikoera hoovini) ja teise naabrionu väikebussi katsumas (onu võis küll imestada, et mis tillukesed sammud need ümber tema bussi on astunud. värav oli lahti...). Õues käime viimasel ajal ka palju ümber maja, sest maja nurkades asuvad vihmaveetorud, kust soriseb toredasti vett välja!
Lastelaulud on endiselt au sees (plaati oskab ta ise käima panna) ja kuigi telekat vaatab ta põhiliselt reklaamide ajal, siis mõnda multikat vaatab ta juba ka hea meelega - näiteks Pingut või Yakkari`d, aga ikka neid, mis iga päev tulevad. Suur lemmik on "Saame kokku Tomi juures" saate algus, see tunnuslaul meeldib Tommile väga.
Järgnevaks pooleks aastaks või nii on meil Tommiga ka mõned plaanid. Muusikatundi minna ja potitama hakata ning öösel 10 tundi järjest magama hakata :) No vaatame! Igatahes ühel päeval istus meie voodis Sipsiku pidzaamas väike poiss, hirmus armas ja vahva ja tegus, vaatasin kohe teda huviga - meie tilluke Tommi.

Me kelgule!

Kallis Tommi,
täna on päev, kui sa esimest korda kelguga mäest alla sõitsid! Pilti sellest sündmusest ei ole, seetõttu tähendan siia üles. Täna oli kõik olemas - natuke vesine, aga mõnus talveilm, enam-vähem korras tervis, kelk, mis enne vennadele rõõmu tegi ja nüüd sinule sai, lumi muidugi ja meie lähedal ikka samal kohal asuv mäekülg. Eeskuju näitas meile väike Henri oma emaga.
Vennad tahavad juba ammu sinuga kelgutada, aga küll kimbutab nohu ja kelk oli Viljandis. Toas oled juba paar tiiru teinud :) aga mäge meil kodus muidugi pole...
Varsti jälle, eks!?
Sinu ema.

Tilluke Urban Jumper

Tommi fännab juba mitmendat nädalat ühte videoklippi, mida vennad talle ükskord näitasid ja mis nüüd enam meelest ei lähe. "Onnu-onnu", räägib Tommi ja tahab arvuti juurde pääseda. Ei saagi täpselt aru, kas asi on mõnusa rütmiga muusikas või klipis hüplevates poistes ("onnud" e. onud), aga igatahes on videost saanud täielik hitt, mis muuhulgas pühib ära ka kõik pisarad ja paha tuju!
Tegemist on nimelt välismaiste "parkuurijatega", kes oma oskusi demonstreerivad. Roland ja Marten on koos sõpradega suured parkouri fännid, oma kodukaski olemas.
Ning kui te arvate, et parkourida saab ainult õues, siis see arvamus on natuke ekslik, sest talvel lumes ja jääga üle aedade hüpata ja seintel ronida eriti ei saa. Seeeest saab harjutada ka toas, näiteks karata laualt diivanile, üle tooli, üle laua, voodi peale jne. Vahepeal peab kõndima käte peal, seisma pea peal ja siis tõmbama lõuga ning poksima (kehaline vorm on ju oluline, eks ole). Seda kõike saab toas edukalt teha. Tommi, väike jünger, jälgib huviga ning jääb vaid oodata, millal tema esimesed jumpamised algavad... Urban Jumperi särk on tal juba olemas, selle lasid vennad jõuludeks teha!
Tommi lemmikvideot vaadake siit. Ja siis dress selga ning üle laua, hops!

Head uut aastat!

Jõuludest ja aastavahetusest on ikka mõndagi meenutada - kingitusi ja lookas lauda, vahel lumist surnuaeda, alati küünlasära ja tavalisest pisut hardama olekuga inimesi. On palju muudki.
Mis võis meie pesamunale 2008. aasta lõpust meelde jääda või mida tahaksime talle rääkida? Kas seda, kuidas piparkooke tegime või kuuse tuppa tõime ("puuu", ütles Tommi aupaklikult)?

Kuidas jõululaupäeval ei tahtnud kingitused kuuse alla ära mahtuda või kuidas kõik koos ilusasti laulsid?

Jutustaks, kuidas vennad oskasid kingipaki eest luuletusi lugeda ja flööti mängida. Äkki Tommi mäletab, et tema sai paki, sest oskas toredasti tantsida ja teadis öelda, et aua teeb "auh-auh". Meenutame, et Johanna oli vahva väike päkapiku abiline ja jagas pakke laiali.

Niimoodi pidasime sel korral jõule. Meie perele lisaks istusid jõululaupäeva lauas vanaema Eva, vanaisa Mati, Ülar ja Triinu, Johanna ja Artur, Kärt ja Uuve, Kaili, Aadu ning Siim. Söödi ja joodi kõvasti, nii nagu ikka pühadeajal kohuseks on. Sel ajal, kui Tommi enne külaliste saabumist magas, aitasid vanaema ja vanaisa laua katta ja toidu valmis vaaritada. Magusama suutäie eest olid hoolitsenud külalised - Triinu tegi tordi, Kaili õunastruudli ja Kirsode pere piparkooki. Sagimine ja trall väsitasid Tommi, Johanna ja Artuti lõpuks üsna ära ja väga hilise tunnini pidusöök ei kestnud.
25. detsembril sõitsime aga Viljandisse, et pühasid koos isa Toomase lähedastega veeta. Tommi polnud ammu oma vanavanemate pool käinud ja nüüd oli huvitavat avastamist palju - eriti must kass Lenny ja muidugi teisele korrusele viiv trepp. Tommi (ja seetõttu ka emme) põhiline aeg möödus kassi järel kõndides ("mõmmi-mõmmi"!!!) ja trepist üles minnes, alla Tommikene veel ise tulla ei oska... Rahvast polnud sugugi vähem kui eelmisel õhtul ning laud taarus jällegi hõrgutiste all - esikohal vanaema Maie tehtud hanepraad ja Jaanika küpsetatud leib. Kui eelmiste jõulude ajal Tommi veel peale rinnapiima muud ei saanud, siis nüüd võis ta täieõiguslikult juba verivorsti ja kapsaid süüa, kuigi tema pühadeaja suurimaks lemmikuks olid piparkoogid ning ape (või apetiin nagu Tommi ütleb) e. apelsin e. tegelikult mandariin.
Aga õhtu naelaks oli seekord jõuluvana, kes tuli suure kingikotiga ning ei lahkunud enne, kui kõik said esineda ja paki kätte. Tommi pelgas seekord jõuluvana ja ei tahtnud eriti temaga tegemist teha. See-eest väike Marii (Tommi, Rolli ja Marteni onutütar), kes jaanuaris kaheseks saab, oli selle õhtu tublim salmilugeja - nii tilluke ja nii vahvalt luges ja laulis. Koos emaga, muidugi.

Jõuluvana oli lõbus sell ja tegi kõigil tuju heaks. Kahjuks ei näinud teda Toomase noorem vend Tarmo, kes oli kogemata just kuhugi korraks läinud...Huvitav, et temal juba mitu aastat järjest niimoodi juhtub...
Ülejäänud pühad veetsime ikka trepi peal, mõmmit, oih ei, kiisut taga ajades, kuusepuu ehteid tirides, aga käisime natuke ka sugulastel-sõpradel külas, sest neid mulgimaal jagub.

Pühadeaja mäletamist väärivate hetkede hulka kuulub ka külaskäik Väikemõisa väikelastekodusse. Nimelt oli Toomas kaks suurt kasti Kalevi kommi ostnud, et need mõnda lastekodusse viia. Kuna me parasjagu Viljandi kandis olime, siis otsustasime rõõmustada sealseid lapsi või vähemalt loota, et nad rõõmustavad. Tommi ja tema vennad võivad oma issi üle küll uhked olla, sest ta peale oma lähedaste ka teistele mõtleb. Loodan, et sellisest külastusest saab üks meie pere jõulukomme.
31. detsembril läksime uut aastat vastu võtma Kaskede pere poole. See on samuti üks ütlemata külalislahke pere. Seal sai, oh appikene, jälle palju söödud, tahtjad said sauna ja basseinis ujuda. Keskööl saatis pereisa Margus koos sõprade ja lastega vägevasti rakette taeva poole. Tommi mängis õhtu otsa autodega, mida selles majas leidub, ütleme, tuhandeid - tõeline autode paradiis. Ja mängukaaslaseks oli Tommiga ühevanune väike Laura. Koos mängida nad küll veel hästi ei oska, aga üksteist vaadata ja teise käes olevaid asju ära tirida oli ka vahva.
Selliseid lugusid saab rääkida Tommile, kui ta kunagi peaks huvi tundma, missugune oli aastalõpp 2008.
Meie aga hakkame nüüd uut aastat selgema pilguga vaatama ja uue aasta mõtteid mõlgutama. Õige jah, kõigepealt tuleb ära pidada vanaema juubel, issi sünnipäev, vanaisa sünnipäev, mõnede heade sõprade sünnipäevad ja kõige lõpuks väikese Artu esimene sünnipäev. Nii et vist ikka selget pilku enne ei tule, kui veebruar käes!
Õnnelikku uut aastat!

Pühadetervitus!

Sa südames nüüd pane kõik küünlad põlema
ja ära pimedusel seal aset anna sa.

Mõnusaid pühi teile kõigile!

Tommi areneb Vol 2

Aasta ja kolme kuu vanune Tommi on asjalik põnn. Isegi imestan, kui pikaks ta on sirgunud ja kuidas üha enam asjadest aru saab. Mõnda juttu mõistab küll, aga teeb näo, et ei kuule-ei näe ("ära seda nuppu vajuta, "tule teleka juurest kaugemale", "ei tohi katsuda, võtta, teha" jne.).
Ta on hirmus rahul, et saab kikivarvukil tubades tulesid põlema panna (ära kustutada ei ulata) ja oskab telekapulti muljudes teleka käima panna.
Tommi pudikeelt väga ei räägi, pigem ütleb pärissõnu ja teeb häält, kui tahab midagi seletada. Pärissõnad on aitäh, emme, (v)enna, (k)ala, lill (iil), papu (päpu), mõmmi, tuttu, tatt (kahe viimase sõna tähendus pole päris selge), onu, aua, auh, auto muidugi, buss (puhhh) ja puu. Mõnikord kombineerib Tommi mitu sõna kokku, näiteks "emme auto".
Pikka aega oli Tommi meelistegevuseks fotode, sünnipäevakaartide ja Dominikaanist kingiks saadud savist auto vaatamine. Need olid riiuli peal ja sealsed asjad on ikka põnevamad, kui need mängud, mis põrandal laiali. Nüüdseks saab ta ise diivanile ja riiuli juurde ning kaartid ja fotod on igas mõttes ära vaadatud. Praegu on järg fotoalbumi käes.
Raamatuid loeb ta endiselt palju, mõnedel on lausa kaaned küljest ja lehed seest - ikka suurest vaatamisest. Tommi mängib meelsasti ka autode ja klotsidega ning on hakanud pehmete loomadega tegelema, kuigi ühtegi lemmikut tal ei ole.
Kõik mittemänguasjad on loomulikult eriti ägedad, ei ole Tommigi selles suhtes erandlik laps. Vennade tubadest saab teinekord huvitavaid asju kätte, mis tihti kähku ära võetakse, aga õnneks emme annab vahest köögiasju mängimiseks - pajalapid, kausid, vispel ja muu kraam. Samuti on Tommi kõpsti kohal, kui kuuleb nõude kolinat, sest talle meeldib nõudepesumasinast asju välja võtta ja põrandale panna. Emme alati väga ei taha Tommit appi, sest mustade nõude põrandale ladumine ja sahtlisse panemine pole päris hea mõte...aga siis lükkame koos masina kinni ja kiidame, et Tommi on pai.
Telekanupud, puldid, videomakk ja cd-mängija - needki on kuum kaup! Enamus cd plaate viskavad, sest Tommi avastas, kuidas plaate mängijast välja saab ning nüüd tulevad iga plaadi pealt ainult mõned esimesed lood.
Väga tähtsad inimesed on Tommi elus "nennad" ehk vennad. Lust vaadata, kuidas ta nendega mürades kilkab ja naerab! Tommi on väga uhke näoga, kui saab Rolandi kukil ringi käia või voodi peal hüpata. Igal hommikul ärgates küsib ta kohe oma nennade järele, aga tavaliselt peab lõunani ootama, kuni nad koolist tulevad.
Varem oli Tommi leplikum, nüüd aga laps juba teab, mis meeldib ja mis mitte - viimasel ajal ei sobi talle riidessepanek ja mähkmevahetamine enam ning arstitädiga ei saanud ka väga hästi kaubale. Nimelt oli Tommi mitu nädalat haige ning pidi mitu korda arsti juures käima.
Muidu on Tommi endiselt rahumeelne ja rõõmus - tilluke tubli poiss!

Ebe esimene borš

Kunagi lubasin endale, et süüa tegema ma eluski ei hakka. Sellist naiivsust ja võitlusvaimu minus praeguseks enam ei leidu, kuigi igapäevane toiduvalmistamine on endiselt natuke valulik.
Kallis ristiema, kange saare naine, ütleb alati, et kes mind niimoodi ära võtab... Temasarnast kalatoitude meistrit minust tõesti kunagi ei saa, aga vähemalt võin talle nüüd teatada, et keetsin kokku oma esimese borsi!
Viimasel ajal on mind supivaimustus tabanud. Lihtsalt pidin endale tunnistama, et mitu korda päevas viiele inimesele süüa teha käib mulle isegi kodusena üle jõu. Parem teha mitmeks päevaks potitäis suppi, nagu targemad teha teavad. Katsetasin frikadellisupiga (see lõppes samal päeval otsa), siis seljankaga (küll sellises lihtsamas vormis) ja nüüd tegin Maikese retsepti järgi borsi, sest Mai on igati usaldusväärne toitude kohapealt. Tegingi ära ja endale maitses ülihea! Ehk ikka keegi tahab mind ära võtta...
Ei teagi, kas just supitegemise tõttu, aga päkapikk on juba mitu päeva mu sussi sisse kommi toonud! Kui ta nüüd seda tänast suppi peaks saama, siis loodaksin lausa suurt tahvlit sokolaadi...
Ühte asja avastasin veel - liitrisest potist jääb mitmeks päevaks väheks. Nii et natuke naiivsust on minus siiski veel säilinud.

Maikuine meie

Sellised me oleme kõik viiekesi koos ja selliseks pildistada oskas meid Harriet. Perepilte on meist millegipärast vähe, ikka on keegi puudu (või üle). Aga siin see ongi see ongi see ongi see!

Targu terveks

Kui leidub veel kedagi, kes Nele blogi ei loe, siis nüüd oleks õige aeg seda viga parandada. Eriti kui nohu ja köhaga kimpus. Sest Nele teab asju (nurga alt), mida paljud ei tea ja oskab neist asjust ka suurepäraselt kirjutada.
Mida teha kui lapsel nohu kallal - mulle praegu nii tarvilik teema. Võib ju mõelda, et mis see nohu siis ära ei ole, aga tillukeste laste puhul on väike nohu ka suur jama. Ei taha apteegikaupa (ega sealt suurt midagi ei anta 1a.2kuusele)!
Ja sinna tervisekooli olen ka ammu registreeritud. Tulge ka!

Mida mina soovin...

Mina soovin, et Tommi saaks terveks ja juba nädala kestnud nohu läheks üle. Et saaks teda õue viia lund ja lumememme vaatama, et saaks külla minna või jõuluturule. Välja.
Soovin, et torm ja tuisk saaksid otsa. Et saaks majauksest ilma kaevamata välja, et saaks garaaziukse lahti ja pärast kinni. Et auto ei jääks tänavale lumme kinni just sel hetkel, kui kedagi kodus pole, kes aitaks.
Et vesi poleks ära täpselt siis, kui Tommi kakab - ja palju. Või kui kõik potid on pesemata ja seega pole milleski süüa teha.
Tahaks, et prügiauto tuleks...
Terve laps, normaalne ilm ja vesi kraanis - sellised väikesed argised soovid on mul. Ehk täituvad...

Meie muusikamaailm

Tõenäoliselt oleme üks paras telekavaatajate punt. Pereisa Toomas jälgib põhiliselt spordikanaleid (kui saaks :), minul tuleb koduperenaisena kohustuslikult ära näha mõned õhtused seebid, igasugu tantsivad ning laulvad tähed ja poisid armastavad action filme, põgenemist ja muud kräud. Tommi suur telekahuviline ei ole, talle meeldivad endiselt reklaamid, nende särtsaka muusika ja kiiresti vahelduvate piltide ning värvidega. Vahest jääb ta mõnda multikat vaatama, aga mitte kauaks. Kui tuleb näiteks Laulukarusell, siis see köidab Tommi tähelepanu samuti. Telekas on teinekord nagu õhtuse olemise taust, keegi otseselt midagi ei vaata, aga kinni ka ei pane. Kui ise ei vaata, on teleka mõtetu müra vahel häiriv, eriti juhul, kui käib tulistamine, tagaajamine ja kisa...aga tuleb teiste vaatajatega arvestada.
Varem panin taustaks alati muusika mängima, nüüd armastan rohkem vaikust. Päevasel ajal Tommiga kahekesi olles hoian viisori kinni, aga plaate kuulame Tommiga peaaegu iga päev. Teinekord minu, siis jälle Tommi tahtel. Hommikuti läheb Tommi vahest ise plaadimängija juurde ja hüpleb seal niikaua, kuni ma aru saan, et nüüd tuleb lastelaulud kõlama panna. Vana hea Entel-tentel on muidugi suur lemmik! Alguses kuulasin isegi huvi ja äratundmisrõõmuga, praegu hakkavad sõnad jälle pähe jääma. Muidugi on tentelite suur pluss peale vahvate laste ka pillid ja instrumentaalosad - pole mingit süntekat, vaid ikka tasemel bänd!
Lastelauludega plaate meil on mõned veel. Tingel-tangel on täitsa tore plaat, seal kuuleb ka poiste hääli rohkem, aga kõik lapsed pole väga viisipidajad. Listra laulustuudio lapsed aga on seevastu väga musikaalsed ning nende plaat on igati korralik. Mõned laulusõnad on natuke tobedad, näiteks laulab üks väiksemat sorti tüdruk, et "poisid-poisid, vaadake te ette, tüdrukuid on sirgumas blonde ja brünette, kõik on nagu nukukesed ilusad ja head, sina aga ühel päeval kaotada võid pea"...või ei ole imelik?
Sõnadest rääkides, Tommi sai sünnipäevaks ka Kuldse Trio "Laule ja muinasjutte kogu perele". Esimene laul perele algas kohe viina ja õlle joomisest, vist küll mingi printsessi pulmas, aga ma ei tea, võibolla on minus asi, sest Tommi sõnadest veel aru ei saa, aga ma panin igatahes kinni. Tundus rohkem saunaõhtule sobilik olevat.
Ka suured inimesed teevad lastele mõnusat muusikat. Meie kuulame tihti näiteks minu meelest täiesti suurepärast Hedvig Hansoni plaati Emalaulud. Kustas Kikerpuu imeilus Hällilaul, lahedad rahvalaulud ja üldse väga heade seadetega ning südamega lauldud.
Tanel Padarit kuulame ja Anu Tauli ning üht-teist veel. Võtan hoogu, et oma suur plaadikast kapist välja tirida ning poest uusi lastelaule osta.
Nüüd kui ilmad külmad, nina nohune ning välja tihti ei saa, on muusikast palju abi. Tommi mängib toredasti omaette ja kuulab, vahel seisab maki kõrval ja uurib, kust see heli tuleb. Kahjuks kadus ära pult ja seetõttu ei saa näiteks vaiksemaks-valjemaks keerata ega edasi kerida. Entel-tentel hakkab näiteks saunalaulu kohapeal hüppama ja sealt edasi kuulata ei saa...
Aga mida teie kuulate-vaatate?

Gurmeeline :) nädalavahetus

Toit on elus olulise tähtsusega - teadagi. Mida vanemaks, seda rohkem rõõmustad, kui midagi eriti suurepärast hamba alla satub. Pere ja sõprade olemasolu on niisamuti tore, vanusest hoolimata, alati. Panna need asjad kokku (ei, mitte et kedagi pannile panema hakkaks) ja tulemuseks saabki ääretult lustaka ürituse. Möödunud nädalavahetusse mahtus neid mitu.
Reede õhtul kogunesid Salu uulitsasse tüdrukud e. sõbrannad. Tommi oli ainus mees :) kaheksa naisterahva (tilluke Simona sealhulgas) keskel ja pidas ennast viisakalt üleval, lastes naistel naistejuttu ajada kuni üsna hilise tunnini. Sai pitsat, kooki ja kalamarja, kokakunsti suursaavutused jäid küll paraku kesiseks, aga seeeest seltskond oli hea. Tüdrukutega on alati huvitav ja lõbus - sellised haritud, mitmekülgsed ja ärksad on nad kõik.
Laupäeval tulid Viljandist vanavanemad ja gurmee nädalavahetus hakkas ilmet võtma, sest vanaisa oli põdrajahil käinud ning tulemusena ilmus meie kappi maksastrooganov ja pasteet, millele vastast ei leidu. Aga kuna vanavanemad jäid lastelastega koju, siis vanemad tõmbasid kammiga läbi juuste ja läksid Toiduakadeemiasse sõber Ennu õnnitlema. Enn oli sünnipäevaürituseks kutsunud oma inimesed Toiduakadeemiasse süüa valmistama, seda Vertigo koka käe all. Olgu öeldud, et kokkamisele lisaks joodi ohtralt veini ning algusest peale oli tuju hea. Nässu midagi ei läinud ning valmistatud neljakäiguline õhtusöök pisteti lõpuks kibekähku pintslisse. Eelroog tehti toorest tuunikalast, supp (imemaitsev!) tomatist ja kitsejuustuga, praad likööriga hautatud kapsast, pardilihast ning magustoit mascarpone-vahukoore-küpsiste-kirsside-kohvi segu. Lihtsalt superhästi tuli välja ja samas saime mitu head toituvalmistamise nõksu teada! Milline lahe üritus!
Akadeemiast suundusime külla Urmasele ja Annelile, kes pakkusid Urmase sünnipäeva puhul sushit ning kirsi-sokolaaditorti, mis maitses tõeliselt hästi. Anneli võiks ka vabalt kokkamist ja küpsetamist õpetada, temal on selle peale annet ning kogemus olemas.
Pühapäeval aga läksime Meritoni hotelli isadepäeva buffeele. Oma perele lisaks võtsime kaasa ka vanaisad-vanaemad. Lauad olid lookas, saksofon mängis ja poisid meisterdasid isale-vanaisadele kaarte. Ainult Tommi oli paraku üsna unine ning meie pidulikust lõunast mitte eriti vaimustuses. Siiski saime lühtri all head-paremat maitsta ning isade terviseks toostida.
Nüüd võib mõned päevad vee ning leiva peal olla...aga !, ei, põder ootab meid kapis ja seega saame hõrgutiste peal edasi elada! Varsti sobib meilegi tera, mis ühest blogist leidsin:
I have the simplest taste. I am only satisfied with the best.
/Oscar Wilde/

Tommi käis kontserdil

Kui tulevikus peaks selguma, et Tommil muusikaline kuulmine puudub, siis oleks see küll pisike imelik looduse vingerpuss - on ju ta ometi vanavanemate poolt ütlemata musikaalsesse perre sündinud. Üks vanaemadest on nimelt elukutselt muusika-, teine rahvatantsuõpetaja ning üks vanaisadest lausa laulupedagoog ja laulja (ehk leiaks teisegi vanaisa jahimehe- või rallisõitjaharrastustest miskit musikaalset). Eks aeg näitab! Praegu meeldivad Tommile helid ja rütmid hästi, vahel hakkab kannatamatult enne makinupu vajutamist juba puusa nõksutama (kes teab, äkki on meil kodus tulevane tantsutäht :). Niisiis eelmisel neljapäeval, kui vanaisa esines Estonia Talveaias, oligi aeg küps laps kontserdile viia. Kavas olid eesti, vene ja itaalia armastuslaulud. Talveaed on lastesõbralik paik, sest tavapäraste kitsaste tooliridade asemel on lauad nagu kohvikus ning ümberringi palju rohelisi taimi. Istusime kõige taha, et mitte teisi kuulajaid segada. Tommi muidugi istuda väga ei tahtnud ja tatsas ringi, suhtles kõrvallaua soomlastega, katsus puid ja põõsaid ning vaatas kavalehti. Alguses ehmatas plaksutamine teda natuke, kuid siis harjus sellega ära. Kõva häält ta tegema ei kippunud ning oli igati viks ja tubli tilluke kontserdikülastaja. Pärast sai vanaisale lavale lilli viia ning skulptuure vaadata.

Tigus trallamas

Laupäeva õhtul veetsime peaaegu esimest korda - s.t peale Tommi sündimist - aega ilma lasteta. Peaaegu esimest, sest mõned tunnid olime omaette ära ka suvel, Viljandis, onu juubelil. Ja sõbrannadega suvelõpul paar tundi Vapianos oli samuti esimesi iseolemise kogemusi (Mai, Elina ja Kersti, olete super!). Aga seekord sai ka eriline, sest vajadus mõnes mõnusas kohas veiniklaasi ja hea söögi kõrval sõpradega lobajuttu ajada pressis peale. Kui kuulsime, et vanaema tahab Viljandist nädalavahetuseks lapselapsi vaatama tulla, siis tuletas natuke-ära-olemise-vajadus end võimalusest kuuldes kohe meelde...
Saime Tigukohvikusse kohad ja seltsiks Marje, Tarmo, Anu ja Rauli. Tahtmine seda paika näha oli juba enne Tommi olemasolu, aga küll ei olnud kohti või polnud lahti ning siis ei saanud veini maitseda (veinikoht ju). Ei saanud väga nüüdki, aga sel polnudki enam erilist tähtsust. Tähtis oli seltskond, õhkkond ja tellitud hõrgutised, meripoisurist ja karpidest alates, koogiga lõpetades - kõik maitses. Seltskonna poolest oli meie väike kooslus üsna tagasihoidlik muude pool-prominentsete seas, aga kindlalt mitte vähem huvitav või lõbus!
Paari tunni möödudes helistasin koju, helistamisele mõtlesin ammu enne seda ja kolme tunni pärast tahtsin juba kodus olla... Selleks ajaks oli söödud-joodud ning me läksimegi laiali. Aitäh vanaemale, aitäh sõber-sugulastele, kes meiega välja tulid!

A-uuto, see kõige-kõige

Tommist saab tulevikus kindla peale keegi, kes autodega tegeleb. Kas rallisõitja või mehaanik või äkki hoopis insener? Auto oli vaat et esimeseks sõnaks ja siiani kõige tähtsamaks. Sõnu ütleb Tommi muidki - emme ja papu ja tita ja tuttu ja (v)enna ja mõmmi - aga auto on vahest uneski meeles ja kohe peale ärkamist keelel. Tommi oskab autodega vahvasti mängida ka, lükkab neid mööda põrandat ja aknalauda ja peeglilauda. Mõnikord ühte, siis kahte. Hoolega ja keskendunult. Imetore vaatepilt tillukest põnnist, kes nii mõnusalt mängida mõistab!
Ei, ega autod tüütavad ära ka. Siis vaatab Tommi raamatuid või pilte, mängib süntekat, mis suurest muusikategemisest natuke katki on, mürab vendadega või joriseb, et keegi tegeleks. Muusika meeldib samuti, siis Tommi tantsib (kõigub) ja nõksutab peaga.
Õues käib Tommi ka autosid patsutamas. Õues saab veel lilli ja põõsaid vaadata.
Aga teinekord on igav, siis käime külas teiste laste mänguasju uurimas.
Hea, et vennade mänguasjakast endas nii mitmeid autosid peitis! Või ehk saigi autohuvi selle kasti avamisega alguse?

Loomaaias!

Päev peale Tommi sünnipäeva käisime üle pika aja loomaaias, Tommi aga esimest korda. Ilm oli vihmane, aga see ei seganud. Vihmavarjud kaasas ja Tommi kile all. Tommi uudistas huviga kitsi ja kaameleid, aga siis jäi vankris tunnikeseks tuttu. Magas maha uuema loomaaia osa igasugu kitsedega ning elevandid ja ärkas ahvipuuri juures jälle üles. Tillukesed ahvid kargasid puuris ja Tommi naeris laginal! Lõvid ja tiigrid ennast nii viletsa ilmaga näidata ei tahtnud - täitsa arusaadav - nii et nende juurde peame teinekord tagasi minema. Tore, et vanavanemad ning Tarmo ja Marje ka kaasa tulid.