(Vana)emast

Tänasel emadepäeval kirjutan natuke Tommi vanaemast, oma emast. Tema olemasolu on lihtsalt nii oluline. Kuigi täiskasvanu, kuid alles emaks olemist harjutav mina saan emale alati toetuda, sest ema on tegus ja tragi ja toimekas. Oskab ja teab ja jaksab. Mina tihti ei jaksa ja vahel ei oska. Ema organiseerib lauale lina, istutab akna alla lilled ja hoolitseb selle eest, et lilleampel oleks muretsetud ning rippuma pandud. Ema näeb, et pesukuhilad kasvavad üle pea ja triikida oleks vaja. Ema tuleb läbi lumetormi kui vaja, sõidab mitme bussiga lapselast hoidma, ega tee üldse sellist nägu nagu see oleks mingi probleem. Ema hoiab Tommit, kui pean tööle minema ja mina lähen ja tean, et lapsega on kõik hästi. Sest ema oma aastatepikkuse õpetaja ja lasteaedniku kogemusega on kindel kuju. Laulab Tommile ja mängib temaga. Jõuab samal ajal söögi valmis teha ja muudki. Suur õnn, et veel liiga väike Tommi ei pea lastesõime minema, sest vanaema saab ja tahab temaga olla. Energiat ning aega jätkub tal ka oma teiste lastelaste jaoks. Ema on ikka superluks!
Ja selle jutuga tervitan ka Viljandi vanaema, kes on samuti virk ja võimekas naine ning kuigi kaugemal, siis ikka meile toeks ja abiks!
Kaunist emadepäeva!

Väike naljahammas

Huumorimeel on väärt omadus, eksju. Tundub, et naljasoon võib avalduda juba üsna väikestel, kes suurt rääkidagi ei mõista, näiteks pesamuna Tommil. Milles see siis avaldub?
Tavaliselt kui vaatame koos raamatuid, siis Tommi teab alati küsitud asjale-olendile osutada või siis näpuga näidata ja ise öelda, kas pildil on "aua", "mõmmi", "muu" või "mää".
Vahel aga teeb Tommi eriti kavala näo ja mõtleb "mmmmmmmmm" küsitu peale järele. Lõpuks ütleb aua asemel mõmmi, mõmmi asemel onu jne. Emme muidugi imestab või naerab ja siis saab tükk aega niimoodi lollitada. Eks see ongi Tommi viis omamoodi nalja visata. Täitsa ise mõtles välja!
Naljast rääkides, siis teda ajavad naerma mõned suvalised sõnad, näiteks maduuss, pähkel ja mutionu. Tommi nägu läheb särama, kui neid kuuleb.
Mõned uued sõnad on Tommi vahepeal juurde õppinud - "tädi", konn teeb "kroo", lind teeb "krääk".
Vahel räägib juba lauseidki: "tädi auto tudu(b)" (s.t auto seisab). Saame pikad jutud varsti maha rääkida :)

Ahjaa, oma nalja teeb Tommi ka ämbri ja klotsidega: õiged-klotsid-õigesse-auku-mäng ei tule vahel mitte välja, sest ta püüab klotse justnimelt valedesse kohtadesse panna. Ja ikka kaval nägu peas!

Emme Ebe

Mõne nädala eest ütles Tommi äkki "Ebe". Alguses tundus, et kogemata, aga siis rääkis ta juba "emme Ebe". Muidugi, kutsuvad ju kõik teised emmet hoopis ebeks ja üldse mitte emmeks. Lihtne järgi öelda ka! Nüüd on vahetevahel emme Ebe jutus koos ja siis jälle eraldi: Ebe auto, emme auto ja emme Ebe auto, õhtul läheb Ebe tuttu ja emme tuttu ja emme Ebe ka tuttu.

Kevadkoristaja või kes?

Meie maja läheduses on väike laste mänguväljak. Mõned pingid plaaditud alal, liiva peal kiiged ja liumägi. Tommile kiikuda ei taha ja liumägi on tema jaoks veel liiga suur, aga jalutamas käime seal ikkagi. Väljakult näeb hästi autoteele ja Tommi sammub koduuksest välja astudes otse sinnapoole. Rühib mäeküljest üles ja seisab tee ääres valvel, jälgib autosid.
Täna märkasime, et platsi juurde sõitis dziip ning välja tuli naisterahvas, kes võttis autost suured tangide või näpitsate moodi asjandused, kilekoti ja asus siis prügi üles korjama! Tõesti, päeval käivad seal lapsed mängimas, aga eks siis muul ajal kogunevad noored või vanad ning nendest jääb järele tohutu praht ja prügi. Õudne, et inimesed viitsivad niimoodi reostada...
Ei teagi, kas tänane prügikoristaja oli vabatahtlik, kelle lapsed seal samuti mängivad, palgaline inimene või siis äkki mõni pahateoga (näiteks prügi mahaloopimisega) hakkama saanu, kes saadeti ühiskondlikult kasulikku tööd tegema... Tänuväärne igatahes. Mitte et ta väga korralikku tööd oleks teinud, (kõndisime hiljem mööda), aga siiski puhtam ümbrus.

Koogimeister Marten

Marten on üks igati tegus laps. Jõulude ajal näiteks aitas jõuluvana ja tegi talle sugulaste-sõprade jaoks omalt poolt ka kingitused valmis ning pakkis äragi. Puutööd meeldib talle samuti teha, issi abiga valmis vägev linnumaja, mis samuti päkapiku kotti rändas ja seejärel meie rõdule.
Viimasel ajal on meie kõigi rõõmuks haaranud teda koogivalmistamise tuhin, vist seotud kooli kodunduse tundidega või siis ehk sellega, et ülejäänud pere ei pööra piisavalt tähelepanu magusa valmistamisele.
Ja kooke ei söö me mitte ainult pereringis, vaid Marten on neid vaaritanud ka sünnipäevadeks, näiteks onu Tarmole.
Tore kokaraamat "Poisid köögis" aitab teda retseptide valikul ja siiani on kõik väga maitsvad olnud. Vahepeal tabas Martenit muffinivaimustus ja äsja proovis ära vanaema poolt suguvõsas kuulsaks küpsetatud retsepti, mis koosneb juubeli tordipõhjast, õunakastmest ja võikreemist. Nämm!

Liblikas

Täna nägime Tommiga selle aasta esimest liblikat! Sõime hommikuputru ja liblikas lendas akna taga. Kirju oli! Lapsepõlvest tean, et millist liblikat esimesena näed, selline tuleb ka suvi. Usun küll, siiani. Nii et meie suvi tuleb värviline! Tommi teab liblikat raamatust näidata ja nüüd nägi esimest pärisliblikat ka.
Ootame sooja ja kirjut suve.

Kevadine mötisklus

Päike paistab ja nii vahva on õues! Enam ei ole seda igavat lund, hoopis lombid ja ojad igapool! Mis huvitavat prahti ja kive ja oksi lume alt välja on ilmunud! Üldse ei taha enam seal rohelises titaautos istuda, palju põnevam on jalutada ja uurida. Ei noh, ega jalutada pole aega, tuleb sörkida - siis saab kiiremini edasi. Ükspäev leidsin palli näiteks. Hoidsin seda tugevasti peos, vahepeal viskasin vette ja auto alla, pärast kadus ikka ära.
Aga huvitav asi, emmele praegu vist õues ei meeldi, on koguaeg natuke virila näoga ja tahab mind pidevalt tõsta ja tirida. Mulle jällegi meeldib veelombis. Panin oma käed sinna sisse, tahtsin katsuda. Kivid on huvitavad, eriti need, mis pori sees. Autod on ka toredad, patsutan nende rattaid ja panen põse vastu tulesid. Emme huilgab ja üldiselt segab minu tegevust. Naabri auat jooksen vaatama, ta teeb mulle auh-auh ja mina talle vastu, aga emme ei luba aia juurde minna. Tahab mind tuppa meelitada... Karjun! Äkki saab pihta, et ma ei taha tuppa veel. Mulle meeldib õues ukerdada. Homme jälle!

Himosel

Koolivaheajal käisime Soomes, Himosel suusatamas. Rolandil, Martenil on isaga see käik juba traditsiooniks kujunenud ning nüüd saime meiegi Tommiga suusa(m)elust osa.
Sõidupäev oli üsna pikk, varahommikune laevasõit ja edasine autosõit, lõunasöök Lahtis ja õhtuks olimegi kohal. Tommi pidas tublisti vastu ja ei porisenud eriti. Laeva imetillukeses kajutis ta olla ei tahtnud, aga autos õnneks magas.
Meie elamiskohaks oli mäe otsas asuv väike "mökki" - vaid paar sammu ja võiski juba suuskadel mäest alla kihutada. Mina ja Tommi ei kihutanud küll kuhugi, Tommile ei meeldi kelgugagi sõita, nii et tiirutasime siis maja juures, vaatasime üle kõik autod ja vahepeal käisime mäe peal piilumas, kas näeme vennasid mööda sõitmas.
Marten ja Roland olid nagu kalad vees - Roland lumelauaga ning Marten slaalomsuuskadega. Alles viimasel päeval hakkasid natuke väsima. Õhtuti tegime sauna, kaminas tuld ja grillisime liha. Saunas meeldis Tommile väga! Ja väga meeldis talle ka lumesahk, mis õhtuti mäe peal tiirutas. Käisime seda mitu korda vaatamas.
Tagasiteel ei kavatsenud Tommi sugugi magada, ei autos ega laevas. Laevas sai ta aga esimest korda lastenurgas mängida ja pallimeres tuuseldada (eelmise postituse õige vastus on tõesti "Tommi pallimeres").
Laevast välja sõites lõppes lõpuks Tommil jaks ja ta norskas kuni koduni ning edasi.
Vaatasin Himosel, kuidas Tommist mitte palju pikemad põnnid vapralt suusatasid ja mõtlesin, kas aasta-paari pärast suusatame siis tõesti juba kõik koos?! Seekord jäid minulgi suusad alla panemata, lõin põnnama, sest kujutasin ette, kuidas kõik laste mäel naerust kõveras minu ponnistusi pealt vaatavad...Huh...
Tommist igatahes peaks küll vinge suusapoiss saama, sest isa Toomasel on kodus kohvritäis medaleid ning suured vennad näitavad samuti eeskuju.

Arvake ära:

Kes ja kus?

Reportaaz suusarajalt

Jöudsime eile Himosele - suusamäele. Pildil tänasest päevast väsinud Roland ja Marten ning esiplaanil Tommi, kes röömußtab lumesaju ùle.

Oskan küll juba ennast väljendada!

Mitmed kuud tagasi küsis lastearst, kas Tommi saab aru, kui talle näiteks öelda, et lähme õue. Et siis läheb ise ukse juurde või hakkab riidesse panema. Pidime tõdema, et õue mineku jutt tookord mingit reaktsiooni ei tekitanud. Kuigi näiteks "emme läheb pissile" oli küll selgemast selgem, Tommi jõudis tualeti ukseni alati enne emmet :).
Aga nüüd oskab Tommi juba öelda, mis tahtmised tal on. Kui õue tahab, siis läheb ukse juurde ja ütleb "tita auto". Selge, et tuleb käruga välja minna. Riidesse panek muidugi sinna juurde ei kuulu...
Ja mõned korrad, külas olles, on Tommi vedanud emme välisukse juurde, öeldes: "emme auto". Et peaks nagu hakkama minema! Kui see ei mõju, siis on tal järgmine seletus tagavaraks: "emme tuttu". Emme saab siis äkki aru, et aeg on pillid kotti panna.
Ega ütlemisest alati ei aita, tuleb kindlasti ka püksisäärest või käest tirida, seda ka siis, kui sõnadest puudu tuleb: "tule mängima", "anna juua", "ära minust kaugemale mine, nii palju inimesi siin" jne.

Naistepäev!

Täna hommikul oli küll tore tõusta! Eelmisest õhtust kraanikaussi kummitama jäänud mustad nõud olid imeväel kadunud ja laud kenasti korras ning kaetud - kohvi auras kannus ja puder ootas potis. Minu taldrikule oli seatud üks värske croissant, kimp tulpe ja kätekreem. Samasugune tore taldrik ootas ka Viljandi vanaema, kes meil parasjagu külas viibis. Lilled vaasi, kreemid kappi ja siis saime mõnusalt kohvitada ja süüa. Aitäh meie meesperele!
Pärast käisime veel meremessil ning Tommi patseeris vanaema ning Marteniga õues - päike paistis kui kulda! Päike muidugi näitas halastamatult kätte ka mustad aknad ja niisiis ei jäänud muud üle, kui tuli natuke vahelduseks küürida. Korraks särasid sisse ka Enn ja Riina, kes tõid mulle ära eelmisel päeval saamata jäänud lilled. Tänud teile, Raul, Enn ja Tanel! Nimelt oli "veiniklubi" kokku kutsutud, aga paraku me minna ei saanud.
Eile päeval käisime onu Ülaril külas, poisid said motikad kuumaks kütta ja Tommi tatsas õues, vaatas koeri ning leidis lõpuks puuriida tagant hiigelauto. Peretütar Johanna keeras aga rooli ja jünger Tommi vaatas õnnelikult kõrvalistmel pealt. Auto õnneks seisis ikka paigal, aga kujutleda võib, mis nii umbes 10-15 aasta pärast toimub samas situatsioonis...
Õhtul aga vaatasime sõprade-sugulaste seltsis eurolaulu või eesti laulu või misiganes see siis peaks olema. See lauluasi ei vääri pikemat juttu, küll aga oli tore koos pizzat süüa ja Marteni tehtud doomino-kooki ka.
Päikest!

Hiir

Tommi on oma issiga saunas. Dusiruumis saab sampoonipudeleid ja mänguasju pisikesse vanni visata ja siis jälle sealt välja võtta. Nii sadu kordi. Issi istub kannatlikult põrandal ja vaatab pealt. Tommi vaatab vahepeal issit ka ja korraga näitab näpuga issi ... (üks keskel asuv kehaosa :) peale. "iii", ütleb Tommi.
Nojah, kui hiir, siis hiir.

Tommi 1,5!

Ei saa kirjutamisele enam kuidagi pihta. Üks põhjus on muidugi see, et Tommi ei taha lasta arvuti taga olla. Ta tahab ise seal olla ja oma "nenna onnu" videot vaadata, nuppe vajutada ja arvutiklappi lahti-kinni tirida. Lihtsam on arvutist eemale hoida, kuni Tommi päeval magama läheb. Aga seda aega on nii vähe!
On ka muid põhjuseid muidugi. Aga tegelikult tahaks kirjutada, sest kogu Tommi-nimelise blogi mõte on ju põhiliselt tähendada üles aega ja asju, mida Tommi arvatavasti hiljem ei mäleta, kuid mis oleks talle ja tema lastele :=) huvitav. Loodame... Nii et päris kirjutamisest loobuda ei saa.
Igasugu kahtluste ja kõhkluste vahepeal on Tommi saanud aasta ja viie kuu vanuseks. Ta on pikemaks sirgunud ja ulatab nüüd tulede põlema panemisele lisaks neid ka ära kustutama. Kappide ja laudade äärtel olevaid asju oskab ta samuti alla upitada, seega püüame terariistu ja muud taolist mitte laokile jätta.
Autod ei ole enam mänguasjade seas esikohal, pigem nukud ja pehmed loomad. Nukke küll mänguasjakastist palju ei leia, aga jõuludeks sai Tommi kingituseks endaga peaaegu ühepikkuse Sipsiku. Vaatas teda algul üsna kahtlustavalt ja kartis natuke, aga siis said nad sõbraks ja nüüd veab Tommi oma triibulist "titat" tihti endaga kaasas. Nad maadlevad põrandal ja trallivad diivanil, Tommi teeb Sipsikuga mürades naljakat kõrget piiksuvad häält. Samamoodi meeldivad talle ka väikesed päkapikud, kes tegelikult on meile Norrast kingitud jõuludekoratsioonid, punased mütsid peas. Kui Sipsik vahepeal ununeb, siis on mõni neist Tommiga. Ta peidab pikud padja alla, vahel võtab söögilauda kaasa, annab süüa ja paneb tuttu ka. "Tuttu", räägib Tommi, ja viskab tita padja peale ning teki üle. Tuttu lähevad mõmmid ja titad ja vahel ka muud asjad, näiteks papud või taskurätik ("Tatt tuttu", ütles Tommi ükspäev. Tatt on nimelt taskurätik. Nimi jäi külge arvatavasti nohu-ajast, kui emme pidevalt Tommile järele jooksis, rätt käes, ja huilgas "tatt", mis voolas...).
Mängimiseks sobivad ka klotsid ja pusled - uskumatu, et äkitselt teab laps täpselt, kuhu üks või teine pilt ja number panna - nagu oleks koguaeg harjutanud.
Sõnu ja sõnade moodi sõnu on mitmeid juurde tulnud. Lind on nind, pliiats on pii, pall on pah, liha on ihhi, hiir ja siil on iiii, hallo on alo, täht on tähh, kukk on tutt, hani on a-ni, mammud e. marjad on mamm, Pipi on pipi (ostsime talle väikese Pipi), ahv on aff. Ning seda teab ta ka öelda, et aua teeb auh, mõmmi teeb mõmm, lehm teeb muu ja lammas teeb mää. Vägev, kas pole!
Mõned sõnad paneb Tommi kokku ka. Näiteks "emme auto", "tita auto" (käru), "mõmmi tuttu", "emme tuttu" jne. "Tull, tull tuttu", hakkas Tommi äkki oma mänguasjadele rääkima ja mõtlesime, misasja see tähendab. Sealjuures sellise natuke käskiva tooniga. Aga muidugi: tule, tule tuttu, Tommi...seda kuuleb ta vähemalt sada korda päevas, kuna magama minemine ei ole mitte meelistegevus.
Vahel hakkab ta teatud häälikuühendeid korrutama - vääväääväää või titt-titt-titt-titt ja podiseb potapotapotapota. Tommi teab, et emme alati rõõmustab potapota üle. Talle jääb hästi meelde, mis teisi naerma ajab ja siis ta püüab ikka neid asju korrata. Näiteks vett juues puristada või kuke asemel tutt öelda.
Õues käib Tommi nüüd omal jalal ja kärus enam suurt ei püsi. Kelgul istuda talle eriti ei meeldinud ja me pole väga proovinud. Jalutame, käime naabri koera vaatamas (auh-auh haugub Tommi terve tee hundikoera hoovini) ja teise naabrionu väikebussi katsumas (onu võis küll imestada, et mis tillukesed sammud need ümber tema bussi on astunud. värav oli lahti...). Õues käime viimasel ajal ka palju ümber maja, sest maja nurkades asuvad vihmaveetorud, kust soriseb toredasti vett välja!
Lastelaulud on endiselt au sees (plaati oskab ta ise käima panna) ja kuigi telekat vaatab ta põhiliselt reklaamide ajal, siis mõnda multikat vaatab ta juba ka hea meelega - näiteks Pingut või Yakkari`d, aga ikka neid, mis iga päev tulevad. Suur lemmik on "Saame kokku Tomi juures" saate algus, see tunnuslaul meeldib Tommile väga.
Järgnevaks pooleks aastaks või nii on meil Tommiga ka mõned plaanid. Muusikatundi minna ja potitama hakata ning öösel 10 tundi järjest magama hakata :) No vaatame! Igatahes ühel päeval istus meie voodis Sipsiku pidzaamas väike poiss, hirmus armas ja vahva ja tegus, vaatasin kohe teda huviga - meie tilluke Tommi.

Me kelgule!

Kallis Tommi,
täna on päev, kui sa esimest korda kelguga mäest alla sõitsid! Pilti sellest sündmusest ei ole, seetõttu tähendan siia üles. Täna oli kõik olemas - natuke vesine, aga mõnus talveilm, enam-vähem korras tervis, kelk, mis enne vennadele rõõmu tegi ja nüüd sinule sai, lumi muidugi ja meie lähedal ikka samal kohal asuv mäekülg. Eeskuju näitas meile väike Henri oma emaga.
Vennad tahavad juba ammu sinuga kelgutada, aga küll kimbutab nohu ja kelk oli Viljandis. Toas oled juba paar tiiru teinud :) aga mäge meil kodus muidugi pole...
Varsti jälle, eks!?
Sinu ema.

Tilluke Urban Jumper

Tommi fännab juba mitmendat nädalat ühte videoklippi, mida vennad talle ükskord näitasid ja mis nüüd enam meelest ei lähe. "Onnu-onnu", räägib Tommi ja tahab arvuti juurde pääseda. Ei saagi täpselt aru, kas asi on mõnusa rütmiga muusikas või klipis hüplevates poistes ("onnud" e. onud), aga igatahes on videost saanud täielik hitt, mis muuhulgas pühib ära ka kõik pisarad ja paha tuju!
Tegemist on nimelt välismaiste "parkuurijatega", kes oma oskusi demonstreerivad. Roland ja Marten on koos sõpradega suured parkouri fännid, oma kodukaski olemas.
Ning kui te arvate, et parkourida saab ainult õues, siis see arvamus on natuke ekslik, sest talvel lumes ja jääga üle aedade hüpata ja seintel ronida eriti ei saa. Seeeest saab harjutada ka toas, näiteks karata laualt diivanile, üle tooli, üle laua, voodi peale jne. Vahepeal peab kõndima käte peal, seisma pea peal ja siis tõmbama lõuga ning poksima (kehaline vorm on ju oluline, eks ole). Seda kõike saab toas edukalt teha. Tommi, väike jünger, jälgib huviga ning jääb vaid oodata, millal tema esimesed jumpamised algavad... Urban Jumperi särk on tal juba olemas, selle lasid vennad jõuludeks teha!
Tommi lemmikvideot vaadake siit. Ja siis dress selga ning üle laua, hops!

Head uut aastat!

Jõuludest ja aastavahetusest on ikka mõndagi meenutada - kingitusi ja lookas lauda, vahel lumist surnuaeda, alati küünlasära ja tavalisest pisut hardama olekuga inimesi. On palju muudki.
Mis võis meie pesamunale 2008. aasta lõpust meelde jääda või mida tahaksime talle rääkida? Kas seda, kuidas piparkooke tegime või kuuse tuppa tõime ("puuu", ütles Tommi aupaklikult)?

Kuidas jõululaupäeval ei tahtnud kingitused kuuse alla ära mahtuda või kuidas kõik koos ilusasti laulsid?

Jutustaks, kuidas vennad oskasid kingipaki eest luuletusi lugeda ja flööti mängida. Äkki Tommi mäletab, et tema sai paki, sest oskas toredasti tantsida ja teadis öelda, et aua teeb "auh-auh". Meenutame, et Johanna oli vahva väike päkapiku abiline ja jagas pakke laiali.

Niimoodi pidasime sel korral jõule. Meie perele lisaks istusid jõululaupäeva lauas vanaema Eva, vanaisa Mati, Ülar ja Triinu, Johanna ja Artur, Kärt ja Uuve, Kaili, Aadu ning Siim. Söödi ja joodi kõvasti, nii nagu ikka pühadeajal kohuseks on. Sel ajal, kui Tommi enne külaliste saabumist magas, aitasid vanaema ja vanaisa laua katta ja toidu valmis vaaritada. Magusama suutäie eest olid hoolitsenud külalised - Triinu tegi tordi, Kaili õunastruudli ja Kirsode pere piparkooki. Sagimine ja trall väsitasid Tommi, Johanna ja Artuti lõpuks üsna ära ja väga hilise tunnini pidusöök ei kestnud.
25. detsembril sõitsime aga Viljandisse, et pühasid koos isa Toomase lähedastega veeta. Tommi polnud ammu oma vanavanemate pool käinud ja nüüd oli huvitavat avastamist palju - eriti must kass Lenny ja muidugi teisele korrusele viiv trepp. Tommi (ja seetõttu ka emme) põhiline aeg möödus kassi järel kõndides ("mõmmi-mõmmi"!!!) ja trepist üles minnes, alla Tommikene veel ise tulla ei oska... Rahvast polnud sugugi vähem kui eelmisel õhtul ning laud taarus jällegi hõrgutiste all - esikohal vanaema Maie tehtud hanepraad ja Jaanika küpsetatud leib. Kui eelmiste jõulude ajal Tommi veel peale rinnapiima muud ei saanud, siis nüüd võis ta täieõiguslikult juba verivorsti ja kapsaid süüa, kuigi tema pühadeaja suurimaks lemmikuks olid piparkoogid ning ape (või apetiin nagu Tommi ütleb) e. apelsin e. tegelikult mandariin.
Aga õhtu naelaks oli seekord jõuluvana, kes tuli suure kingikotiga ning ei lahkunud enne, kui kõik said esineda ja paki kätte. Tommi pelgas seekord jõuluvana ja ei tahtnud eriti temaga tegemist teha. See-eest väike Marii (Tommi, Rolli ja Marteni onutütar), kes jaanuaris kaheseks saab, oli selle õhtu tublim salmilugeja - nii tilluke ja nii vahvalt luges ja laulis. Koos emaga, muidugi.

Jõuluvana oli lõbus sell ja tegi kõigil tuju heaks. Kahjuks ei näinud teda Toomase noorem vend Tarmo, kes oli kogemata just kuhugi korraks läinud...Huvitav, et temal juba mitu aastat järjest niimoodi juhtub...
Ülejäänud pühad veetsime ikka trepi peal, mõmmit, oih ei, kiisut taga ajades, kuusepuu ehteid tirides, aga käisime natuke ka sugulastel-sõpradel külas, sest neid mulgimaal jagub.

Pühadeaja mäletamist väärivate hetkede hulka kuulub ka külaskäik Väikemõisa väikelastekodusse. Nimelt oli Toomas kaks suurt kasti Kalevi kommi ostnud, et need mõnda lastekodusse viia. Kuna me parasjagu Viljandi kandis olime, siis otsustasime rõõmustada sealseid lapsi või vähemalt loota, et nad rõõmustavad. Tommi ja tema vennad võivad oma issi üle küll uhked olla, sest ta peale oma lähedaste ka teistele mõtleb. Loodan, et sellisest külastusest saab üks meie pere jõulukomme.
31. detsembril läksime uut aastat vastu võtma Kaskede pere poole. See on samuti üks ütlemata külalislahke pere. Seal sai, oh appikene, jälle palju söödud, tahtjad said sauna ja basseinis ujuda. Keskööl saatis pereisa Margus koos sõprade ja lastega vägevasti rakette taeva poole. Tommi mängis õhtu otsa autodega, mida selles majas leidub, ütleme, tuhandeid - tõeline autode paradiis. Ja mängukaaslaseks oli Tommiga ühevanune väike Laura. Koos mängida nad küll veel hästi ei oska, aga üksteist vaadata ja teise käes olevaid asju ära tirida oli ka vahva.
Selliseid lugusid saab rääkida Tommile, kui ta kunagi peaks huvi tundma, missugune oli aastalõpp 2008.
Meie aga hakkame nüüd uut aastat selgema pilguga vaatama ja uue aasta mõtteid mõlgutama. Õige jah, kõigepealt tuleb ära pidada vanaema juubel, issi sünnipäev, vanaisa sünnipäev, mõnede heade sõprade sünnipäevad ja kõige lõpuks väikese Artu esimene sünnipäev. Nii et vist ikka selget pilku enne ei tule, kui veebruar käes!
Õnnelikku uut aastat!

Pühadetervitus!

Sa südames nüüd pane kõik küünlad põlema
ja ära pimedusel seal aset anna sa.

Mõnusaid pühi teile kõigile!

Tommi areneb Vol 2

Aasta ja kolme kuu vanune Tommi on asjalik põnn. Isegi imestan, kui pikaks ta on sirgunud ja kuidas üha enam asjadest aru saab. Mõnda juttu mõistab küll, aga teeb näo, et ei kuule-ei näe ("ära seda nuppu vajuta, "tule teleka juurest kaugemale", "ei tohi katsuda, võtta, teha" jne.).
Ta on hirmus rahul, et saab kikivarvukil tubades tulesid põlema panna (ära kustutada ei ulata) ja oskab telekapulti muljudes teleka käima panna.
Tommi pudikeelt väga ei räägi, pigem ütleb pärissõnu ja teeb häält, kui tahab midagi seletada. Pärissõnad on aitäh, emme, (v)enna, (k)ala, lill (iil), papu (päpu), mõmmi, tuttu, tatt (kahe viimase sõna tähendus pole päris selge), onu, aua, auh, auto muidugi, buss (puhhh) ja puu. Mõnikord kombineerib Tommi mitu sõna kokku, näiteks "emme auto".
Pikka aega oli Tommi meelistegevuseks fotode, sünnipäevakaartide ja Dominikaanist kingiks saadud savist auto vaatamine. Need olid riiuli peal ja sealsed asjad on ikka põnevamad, kui need mängud, mis põrandal laiali. Nüüdseks saab ta ise diivanile ja riiuli juurde ning kaartid ja fotod on igas mõttes ära vaadatud. Praegu on järg fotoalbumi käes.
Raamatuid loeb ta endiselt palju, mõnedel on lausa kaaned küljest ja lehed seest - ikka suurest vaatamisest. Tommi mängib meelsasti ka autode ja klotsidega ning on hakanud pehmete loomadega tegelema, kuigi ühtegi lemmikut tal ei ole.
Kõik mittemänguasjad on loomulikult eriti ägedad, ei ole Tommigi selles suhtes erandlik laps. Vennade tubadest saab teinekord huvitavaid asju kätte, mis tihti kähku ära võetakse, aga õnneks emme annab vahest köögiasju mängimiseks - pajalapid, kausid, vispel ja muu kraam. Samuti on Tommi kõpsti kohal, kui kuuleb nõude kolinat, sest talle meeldib nõudepesumasinast asju välja võtta ja põrandale panna. Emme alati väga ei taha Tommit appi, sest mustade nõude põrandale ladumine ja sahtlisse panemine pole päris hea mõte...aga siis lükkame koos masina kinni ja kiidame, et Tommi on pai.
Telekanupud, puldid, videomakk ja cd-mängija - needki on kuum kaup! Enamus cd plaate viskavad, sest Tommi avastas, kuidas plaate mängijast välja saab ning nüüd tulevad iga plaadi pealt ainult mõned esimesed lood.
Väga tähtsad inimesed on Tommi elus "nennad" ehk vennad. Lust vaadata, kuidas ta nendega mürades kilkab ja naerab! Tommi on väga uhke näoga, kui saab Rolandi kukil ringi käia või voodi peal hüpata. Igal hommikul ärgates küsib ta kohe oma nennade järele, aga tavaliselt peab lõunani ootama, kuni nad koolist tulevad.
Varem oli Tommi leplikum, nüüd aga laps juba teab, mis meeldib ja mis mitte - viimasel ajal ei sobi talle riidessepanek ja mähkmevahetamine enam ning arstitädiga ei saanud ka väga hästi kaubale. Nimelt oli Tommi mitu nädalat haige ning pidi mitu korda arsti juures käima.
Muidu on Tommi endiselt rahumeelne ja rõõmus - tilluke tubli poiss!

Ebe esimene borš

Kunagi lubasin endale, et süüa tegema ma eluski ei hakka. Sellist naiivsust ja võitlusvaimu minus praeguseks enam ei leidu, kuigi igapäevane toiduvalmistamine on endiselt natuke valulik.
Kallis ristiema, kange saare naine, ütleb alati, et kes mind niimoodi ära võtab... Temasarnast kalatoitude meistrit minust tõesti kunagi ei saa, aga vähemalt võin talle nüüd teatada, et keetsin kokku oma esimese borsi!
Viimasel ajal on mind supivaimustus tabanud. Lihtsalt pidin endale tunnistama, et mitu korda päevas viiele inimesele süüa teha käib mulle isegi kodusena üle jõu. Parem teha mitmeks päevaks potitäis suppi, nagu targemad teha teavad. Katsetasin frikadellisupiga (see lõppes samal päeval otsa), siis seljankaga (küll sellises lihtsamas vormis) ja nüüd tegin Maikese retsepti järgi borsi, sest Mai on igati usaldusväärne toitude kohapealt. Tegingi ära ja endale maitses ülihea! Ehk ikka keegi tahab mind ära võtta...
Ei teagi, kas just supitegemise tõttu, aga päkapikk on juba mitu päeva mu sussi sisse kommi toonud! Kui ta nüüd seda tänast suppi peaks saama, siis loodaksin lausa suurt tahvlit sokolaadi...
Ühte asja avastasin veel - liitrisest potist jääb mitmeks päevaks väheks. Nii et natuke naiivsust on minus siiski veel säilinud.